Edgar Savisaare Blogi

Edgar Savisaar: oravakoalitsioon tahab lapsed käbitoidule jätta

2008-10-08T15:02:00.010+02:00

Viimastel aastatel räägitakse aina tervislikest eluviisidest. Rääkijateks nii arstid kui poliitikud, noored ja vanad, koolijuhid ja lapsevanemad. Teadaolevalt tervislik eluviis ei seisne üksnes kapsalehe närimises, vaid terves eluviisis – oskuslikult ja läbimõeldud tegevustes, et (noore) inimese tervis oleks korras nii praegu kui ka tulevikus.

Ometi on igapäevane toidulaud inimese organismiks hädavajalik - kurikuulsad kalorid on need, mida toidust vajame, et oleks piisavalt energiat tööl-koolis käimiseks. Kui täiskasvanud jälgivad ise, mida-kui tihti söövad, siis laste ja noorte toidulaua eest vastutavad peamiselt täiskasvanud. Vanemad kodus, toitlustajad koolis.

Koolitoidu olulisus kasvab

Eesti Toiduravi Konsultantide Ühingu tänavu märtsis tehtud ettekande põhjal toitub kaks kolmandikku koolilastest ebatervislikult, umbes kolmandik lastest ei söö enne kooli ning umbes pooled lastest ei söö sooja toitu ka peale kooli. Seega on koolis ja ka lasteaias pakutav soe toit olulisim osa lapse päevases toidulauas. Ja ei pea olema selgeltnägija, et ennustada kooli ja lasteaaia toidukordade väärtust tulevikus. Praeguses riigi viletsas majanduslikus seisus vaatab enamik peresid, kuidas kulusid kokku hoida ja kindlasti on üheks kokkuhoiukohaks ka toit. Ja selle arvelt on otsustanud kokku hoida ka üla-linn. Sest millega veel seletada olukorda, kus sotsiaalminister kehtestab uued tervisekaitsenõuded toitlustamisele koolieelses lasteasutuses ja koolis (sotsiaalministri 15. jaanuari 2008. a määrus nr 8), kuid jätab rahalised vahendid selleks planeerimata.

Kui varasemas määruses olid nõuded toitlustajatele soovituslikud, siis uus määrus seab nõudmised üheselt ja kõigile kohustuslikuks. Uute nõuete järgi peab kooli ja lasteaedade toidulaual olema näiteks rohkem naturaalseid ja värskeid toiduaineid – vähemalt kolm korda nädalas värsked puuviljad, iga päev köögiviljad, vähemalt kaks korda nädalas lihatoidud ning viinereid, sardelle või keeduvorsti tohib pakkuda vaid korra kuus. Liiati valvab tervekaitsenõuete täitmist, toidu energiasisaldust ja toiduainete valikut vastav ametkond, kel on õigus teha ka koolidele nõuete rikkumise puhul ettekirjutusi ja trahve.

Oled see, mida sööd

Kui toitlustajatel ja lasteaiakokkadel oli varem võimalus kombineerida toidumenüüd, siis nüüd tuleb hoolikalt järgida toidusoovitusi. Ja ilmselgelt nõuab see ka rohkem käibevahendeid. Enamus lasteaedasid on sellepärast juba tõstnud toidumaksumust vähemalt 2-3 krooni võrra ühe lapse kohta päevas.

Tallinn tõstis eelmise aasta 5. novembrist kooliõpilase päevase toidukorra maksumust nelja krooni võrra ehk 18 kroonini, jäädes ootama ja lootma, et sama teeb ka riik ja tõstab omapoolset panust. Riik suurendas koolilõuna toetust alles tänavu teisest poolaastast – 10,42 kroonilt 12,02 kroonini. Tekkinud vahe maksis kinni linn.

Teadaolevalt koolitoidu maksumusest riigipoolne osa kulub toiduainete ehk produktide ostmiseks ning linnapoolne osa koolitoidu valmistamiseks. Võttes arvesse, et uus määrus nõuab päevases menüüs kindlaid toiduaineid (värsked puu-juurviljad, kala ja liha on kallis tooraine jne.) ning võttes arvesse toiduainete 20-protsendilist hinnatõusu viimase aasta jooksul – läheb uue määruse rakendamine toitlustajatele ja lasteaedadele kalliks maksma. Ehk teisisõnu peab riik tagama oma kehtestatud määruse täitmiseks vajaminevad rahalised vahendid. Praegune riigi panus – 12,02 krooni jääb küll tervislikuks ja nõuetekohaseks koolitoiduks hädiseks panuseks, mille eest võivad ainult oravad omale käbisuppi lubada.

Ega niisama öelda – oled see, mida sööd! Laste tervis ja koolitoit ei ole küll see koht, mida riigieelarves kärpida ja mille krokodill võiks ära süüa. Jutud sellest, nagu oleks valitsus riigieelarve projektis ikkagi taganud koolitoidu kulutused, ei ole õiged. Maripuu kehtestatud toidumenüüst jääb suurem osa vajaka. Siis võib riik muidugi jälle omavalitsusi nuhelda, kuigi vastutus lasub tegelikult Ansipi valitsusel.

Edgar Savisaar: Minu lilled ja postkaart peaministrile

2008-10-01T16:54:00.002+02:00

Peaminister Andrus Ansipil on täna sünnipäev. Sünnipäev on igaühel meist kord aastas.

Pole saladus, et ma pole enamike selle valitsuse otsustega nõus. Ja mulle ei meeldi, et paljud vajalikud otsused on õigel ajal tegemata jäetud. Ma pole üksinda. Paljud Eesti kultuuriinimesed, majandustegelased ja ajakirjanikud on peaministri suhtes kriitilised, igaühel on oma head põhjused.

Tiit Vähi ütles hiljutisel konverentsil esinedes, et Andrus Ansip olevat ebaõnnestunud peaminister.

Andrus Ansipi eelkäija nii peaministri kui Reformierakonna esimehe ametis - Siim Kallas, saatis kunagi Tallinna linnapeale Tõnis Paltsile kangi.

Lõpuks kangutatigi Palts selle kangiga ametist lahti. Mõned tuletasid täna seda meelde ja andsid nõu see nüüd tagasi Toompeale saata. Seal on seda rohkem vaja, sellest oleks Eestile rohkem kasu.

Selle asemel saatsin aga peaministrile postkaardi, kuhu kirjutasin
lihtsalt: ”Palju õnne sünnipäevaks!”

Ka peaministril on sünnipäev vaid korra aastas. Ja temalgi on õigus seda väärikalt pidada. Oma pere ja lähedastega.

Poliitikute puhul arvestatakse, et neil on nii paks nahk, et visata võib millega tahes, miski ei hakka neile külge. See pole tõsi.

Olen poliitikas olnud üsna kaua, mitu aastakümmet. Olen seda silmas pidades püüdnud vältida minemist isiklikuks. Mõnikord on see ka õnnestunud, mõnikord aga kahjuks mitte. Väitlemine on poliitilise kultuuri osa,kangid ja muud trikid mitte.

Seega, lihtsalt, palju õnne, ilma kangide või saagideta.

Edgar Savisaar: Vabandan soomlaste ees

2008-09-11T13:16:00.004+02:00

Toomas-Hendrik Ilvese väidetavalt isiklikust solvumisest kantud iroonia Soome Vabariigi presidendi Tarja Haloneni ning kogu Soome välispoliitilise joone aadressil seostus mulle eesti radikaalsete rahvuslaste foorumiks kujunenud Terve Mõistuse Sündikaadi 5. septembri juhtkirja „Soome väärib paremat“ seisukohtade ja tooniga. Selles harrastatakse silditamist, süüdistatakse Soome „kameeleonistunud“ juhtkonda „Moskva varvaste suudlemises“ ja manitsetakse eestlasi võimaliku sõja korral Venemaaga mitte lootmast Soomele, „sest esimese Moskvast tulnud nõude peale saadetakse põgenikud sealt Eestisse tagasi - või antakse otse putinlikele troikadele välja - nagu tehti pärast Teist maailmasõda.“

Mul on ajaloolase ja poliitikuna häbi oma kaasmaalaste ees ja ma vabandan mitte ainult oma soome sõprade, vaid kogu Soome ees. Ma isegi ei maininuks seda tegelikult Uinuva Mõistuse Sündikaadi nime väärivat veebilehte, kui paar päeva hiljem poleks lugenud Eesti presidendi mürgist reageeringut Vene-Gruusia konfliktis minu meelest täiesti asjakohaselt käitunud Soome aadressil.

See oli mulle seda üllatavam, et Ilves on ise pidanud end president Haloneni sõbraks ja vähemalt enne presidendiks valimist kuulus ta Eesti sotside hulka, st peaks vähemalt teoreetiliselt jagama sama maailmavaadet, mida esindab Halonen. Ilves on varem kutsunud Eestit lähenema Soomele ja Põhjamaadele. Tundub, et tema päritolumaa nõuandjatele see ei meeldinud, sest juba mõnda aega paneme tähele Eesti välispoliitika sarnastumist USA neokonservatiivide sõjaka välispoliitikaga. Ilvese tegutsemine välispoliitilisel areenil ei jäta minus enam kahtlust Eesti tüürimisest USA vasalliks. Presidendina ja esiarvamusliidrina oleks Ilvese võimuses talitseda oma kunagisi kolleege välisministeeriumist. Aga meenutades Ilvese esinemist suve hakul Hantõ-Mansiiskis soome-ugri rahvaste maailmakongressil (inglise keeles!), tema ülepeakaela tormamist Gruusiasse meelevaldusele (ma ei kujutaks ette, et kadunud Lennart Meri, kelle välispoliitilised improvisatsioonid panid nii mõnegi lähikondlase pea valutama, oleks analoogiliselt käitunud!), Ilvese katseid moodustada Euroopa Liidus Balti riikidest ja Poolast survegruppi, paistab mulle küll, et Ilvese orientatsioon on seesama, mis Eesti võimueliidi pistrikel, kes - 11. septembri Postimehest Paavo Kanguri arvamusloole osutades – tahaksid vormida Eestist „herilasriiki“.

Soome riigi - muide, riigi, mis kaotas sõjas Nõukogude Liiduga 12 protsenti oma etnilisest tuumikterritooriumist, Karjalast (sellest samast Karjalast, kust pärinevad soome ja eestigi rahvusteadvust kujundanud Kalevala müüdid) – juhid on seda märganud. Ja nad ei lase õigusega Eesti radikaalidel end ahvatleda riskantsetesse ettevõtmistesse.

Mis aga puudutab tõlgendust, nagu kujutaks Soome ettevaatlik poliitika Venemaa suhtes eestlastele ja Eestile seljakeeramist, siis on see mitte ainult alaväärsust põdeva väikevenna kapriis, vaid kogu selle panuse hülgamine, mida Soome tegelikult Eesti majanduslikuks jaluletõstmiseks, tema rahvusvahelise positsiooni taastamiseks on teinud.

Ajaloos ei ole Soome meie peale kordagi valetanud, kõnelemata reetmisest. Jah, ta on distantseerunud. Jah, ta oli sunnitud Nõukogude Liidule välja andma Eesti sõjapõgenikke – ta oli sõja kaotanud riik, kuigi – meie kõigi õnneks – moraalselt võitnud võimaluse eluks iseseisva riigina. Aga samas, kui palju sõjapõgenikke aidati edasi minna Rootsi.

Aga ennesõja-aegse Soome panus Eesti riikluse sündi ja selle kindlustamisse, eesti kultuuri?
Kas kirjutame ajaloost välja, et murrangu- ja reaktsiooniaegadel oli Soome Gustav Suitsule, Friedebert Tuglasele jpt eesti tulevastele kultuuriheerostele varjupaik, isegi teine kodu. Kas kirjutame ajaloost välja, et rahvuslik Tartu ülikool kujunes 1920-ndatel soome professorite toel arvestatavaks humanitaarteaduste keskuseks? Kas kirjutame ajaloost välja Soome vabatahtlikud Vabadussõjas ja Eesti vabatahtlikud Talvesõjas? Kas tühistame Urho Kekkose 1964. aasta Eesti-visiidi olemusliku tähenduse meie rahvuslikes lootuste reas? Või Tuglas-Seura kahekümneaastase sepitsuse Eesti pildil-oleku tagamiseks Soome teadvuses?

Kõnelemata sellest määratust ja enamasti varjatud panusest, mida Soome on Eestile jaganud rohujuure tasandil, aga ka riigistruktuuride kaudu?
Loomulikult mitte. Ja just sellepärast ongi mul piinlik, kui president võtab solvuda president Haloneni osutuse peale, et Balti riigid ajavad riskantset poliitikat Ida-suunal. Halonenil on õigus. Eesti ongi seda ajanud. Eesti on ajanud end ummikusse.

ETV väärib mõnikord ka kiitust

2008-09-08T13:14:00.002+02:00

Täitsa üllatav! Pühapäevasesse ETV saatesse Aeg Luubis mahtus ka Keskerakonna noortekogu aktsiisivastane kampaania. Ei tea kas ajendas neid mu eelmises sissekandes tehtud väike märkus või oli see juba saadet planeerides nii mõeldud? Igatahes, neljapäeval intervjuud andes jäi mulle mulje, et see läheb eetrisse õhtuses uudistesaates. Imestasin küll, et miks ETVd Europarlamendi valimised huvitavad, kuna hetkel pole see teema ju kuigivõrd päevakajaline. Reporter oleks võinud muidugi öelda, et tegemist ei ole AK looga. Aeg Luubi kohta oli lõik isegi üllatavalt tasakaalus. Kiitus siinkohal.

Kui ma siin juba Rahvusringhäälingu teemal sõna võtan, siis kordaks üle ka oma arvamuse Eurovisioonil osalemise kohta. Nimelt küsis eelmise neljapäeva Kuku raadio Linnatunnis saatejuht mu käest, et mis mina arvan Rahvusringhäälingu juhi Margus Allikmaa ettepanekust boikoteerida lauluvõistlust Venemaal. Vastasin, et minu arvates on dialoog alati parem kui monoloog. Seda eeskätt just rahvusvahelistes suhetes. Boikoteerijad ei võida mitte kunagi ega kusagil. Tõin näite Jaapani ja Venemaa kohta – kuigi neil kahel riigil ei ole siiani sõlmitud rahulepingut ning konflikt Kuriili saartega ei ole lahendust leidnud, on Jaapani liberaalidel ikkagi koostööleping Ühtse Venemaaga. Alati on kasulikum pidada dialoogi kui istuda omaette nurgas. Maailma poliitika tugineb eeskätt dialoogidel.
Teiseks oleks ju kahju meie loomeinimestest, heliloojatest ja muusikutest, kellelt lõigataks sellega ära väga suur areen. Anne Veski ja Jaak Joala näol on meil ju hea näide, et ka ida pool on meie muusikute austajaid palju. Ses suhtes võiks sportlasi ja muusikuid kohelda võrdselt. Olümpial me ju osalesime. Pealegi, sportlastel oleks MMide ja EMide näol alternatiiv olemas, heliloojatel meil aga sarnast konkurssi ei ole. Omal ajal täitis selle lünga Arne Oidi laulukonkurss. Viimasel ajal on selleks kujunenud Eurovisiooni lauluvõistlus.
Mõelgem ja kaalugem seega kõiki aspekte enne kui Eurovisiooni boikoteerima hakkame. Kõik, kellel midagi pakkuda, ihaldavad Venemaa turgu ja meie, kellel pole just palju pakkuda, peaksime igast võimalusest kinni haarama. Selline on minu arvamus.

Edgar Savisaar: Tammerk väärib ametit, aga . . .

2008-09-06T00:25:00.013+02:00

Tarmo Tammerk kutsus vaimu pudelist välja, kui ta väitis oma reedeses Vikerraadio meediatunnis, et mind on kutsutud paljudesse Aktuaalse kaamera uudistesse, aga olevat üldse ime, et ma seekord kutse vastu võtsin. Tammerk ei tea asja. Teatan Tammerkile, et keegi on auväärt rahvusringhääling nõunikku eksitanud. Annan kogu Eesti avalikkusele teada, et viimase viie aasta jooksul pole mind seni kordagi Aktuaalse kaamera otsesaatesse palutud.

Tõsi küll, mõnikord on mind kutsutud hommikusse Terevisiooni saatesse. Sinna ma tõesti ei ole igakord jõudnud, sest see aeg on minu jaoks liiga varajane ja niikuinii hommikuti on inimestel muudki teha, kui poliitiku väljaütlemisi kuulata.

Ja kui mind AK-s mõnel üritusel ongi näidatud, siis tavaliselt ainult minu kingi või mingit muud mitte äratuntavat kehaosa, et Savisaare pilk jumala pärast ekraanilt kellegi silmadesse ei tungiks. Tammerk väitis oma saates, et kui ma oleksin ajakirjandusele rohkem kättesaadav ei peaks reporter ühes intervjuus minuga nii erinevaid teemasid käsitlema. Väidan vastupidi, mistahes üritusel mulle ka ETV reporter pole ligi astunud, küsitakse minult kõike muud naljakat, aga mitte seda, mis parasjagu päevakorral, ning linna ja minu jaoks tähtis. Seetõttu oligi seekordne kutse sedavõrd jahmatav ja lõi mind lausa rivist välja, et ma ei pööranudki tähelepanu mitu küsimust ja mille kohta minult õieti küsitakse.

Tammerk märkis muidugi õigesti, et hea tüdruku Monika Tamla küsimused sisaldasid juba hinnangut ja olid kusagil mujal ette valmistatud. Ta püüdis kogu hingest etteantud stsenaariumist kinni pidada, aga see päriselt ei õnnestunud. Samas arvan, et Tammerk eetikanõunikuna pahandas selle tüdrukuga minu arust asjata. Alati on õigem sõdida mitte tagajärjega, vaid põhjusega. Mõelge järele, miks olid selle tüdruku küsimustes just sellised hinnangud juba sisse kirjutatud.

Kui Tammerk arvab, et ma ajakirjanikest hoidun, siis ta küll eksib. Tegelikult ma armastan paljusid neist ja ka see kirjutis sai tehtud koostöös kahe ajakirjanikuga. Aga ei saa salata, mõned nende hulgast teevad mulle nalja.

PS: Veel ühest väikesest vahejuhtumist. Keskerakonna Noortekogu jaotab Tallinnas bensiinijaamades voldikuid kütuseaktsiisi kiire tõusu vastu. ETV tahtis seda filmida ja nende kaamera käiski asja vaatamas. Aga küllap oli liiga ohtrasti autojuhte, kes heal meelel Ansipi vastu allkirju andsid. Ju neid oli reformistlikul riigitelevisioonil liiga raske avalikkuse ette tuua ja vähemalt reedeõhtune AK jättis küll selle uudise kajastamata.
Mida eetikanõunik selle kohta arvab? Kas ei õnnestunud seekord Keskerakonna noorte kulul nalja teha või olid mingid muud põhjused?

Savisaar: huvitav tähelepanek

2008-08-29T15:10:00.003+02:00

Täna hommikul toimus Grandi hotellis Keskerakonna initsiatiivil kuue partei (nendest nelja parlamendipartei) esindajate nõupidamine majanduspoliitika küsimustes. Arutati, kuidas kriisist välja tulla ja milliseid eelnõusid selle kohta Riigikogule üle anda. Lepiti kokku järgnevad kohtumised ja edasine koostöö. See oli väga põhimõtteline kohtumine, kus koostööd tegid nii opositsioon kui ka osa koalitsioonist – aktiivselt osales Isamaa ja Res Publica Liit.

Keskerakonna pressiesindaja Toomas Raag tegi kooskõlas teiste osalejatega kohtumise kohta ka uudise. Meedias põrkas see aga vastu jäist vaikimise müüri. Ei BNS ega Päevaleht ega SlÕhtuleht ei iitsatanudki, kuigi uudis oleks väärinud ju tähelepanu. Arvasin, et Elo Mõttus helistab oma tavalisel kombel Kanal 2-st ja küsib provotseerivalt, et „kas uus valitsus on juba sündinud?”, Elost pole aga midagi kuulda. Küll tema teab, millal, kellelt ja mida tohib küsida. Delfi avaldas paaritunnise viivitusega osa uudisest vaid majandusrubriigis pealkirja all: „Tõniste: Eesti Pank pidanuks sekkuma”. Tubli, Delfi! Kui tahetakse mingi uudis ära peita või lugeja segadusse ajada, siis isegi mina ei oskaks seda paremini teha.

Olen lugenud Inno&Irja blogist avameelseid ülestunnistusi tsensuurist Eesti ajakirjanduses. Varem ma arvasin, et nad dramatiseerivad asja üle. Nüüd sain aru, et neil on õigus. Paraku. Kui see ei ole katse ühele poliitiliselt tundlikule uudisele müür meedias ette ehitada, mis see siis veel on? Küsite, kes poliitikutest selle asja taga on? Võib-olla reformistid ja sotsid, kes eelistasid nõupidamisruumi ukse taha jääda? Võib-olla aga said meediagurud seekord ka kõrgemalt poolt juhtnööre?

Lisan lugejate jaoks Toomas Raagi sõnumi nii nagu see Toompealt välja saadeti. Lugege ja tundke kaasa „Vabale ning sõltumatule” Eesti pressile:

Keskerakonna pressiteade
29.08.2008

Erakondade ümarlaud lahkas Eesti majandust

Erakondade esindajad otsisid täna ümarlaual lahendusi Eesti majanduselu probleemidele, et selgitada erinevate poliitiliste jõudude positsioone majanduskriisi olemuse ja selle leevendamise suhtes.

Erakondade esindajad leppisid ühiste kavatsuste protokollis kokku tulumaksu alandamise külmutamise toetamises. Samuti kajastus protokollis maksu- ja keskkonnapoliitika, omavalitsuste tulubaasi, kaitsekulutuste, haridusinvesteeringute, euro- ja põllumajandustoetuste temaatika.

Riigikogu erakonna Isamaa ja Res Publica Liit fraktsiooni liige Toomas Tõniste tõdes, et valitsuse esimesel tegevusaastal ei tehtud õigeid otsuseid ja rahvale anti valesid signaale majandusolukorrast. „Eesti Pank oleks võinud siin sekkuda, aga ta ei teinud seda,” märkis ta.

Tõniste sõnul ei tohi valitsus parandada vanu vigu uute vigade tegemisega ja seda peamiselt maksude valdkonnas. Tõniste rõhutas haridusinvesteeringute ja kaitsekulutuste tähtsust ning haldusreformi kiire läbiviimise vajadust..

Riigikogu Rahvaliidu fraktsiooni liige Tarmo Mänd ütles, et erakond on välja töötanud majandusplatvormi olukorra parandamiseks. „Riigi maksupoliitika peab soodustama ettevõtluse toetamist ning leidma jätkusuutliku proportsiooni kaudsete ja otseste maksude vahel,” ütles Mänd. „Valimistel lubatu tingis aktsiiside tõstmise Euroopa Liidus nõutust kaks aastat varem ja elektriaktsiisi tõstmise kolm korda kõrgemas mahus, mis põhjustas hüppelise inflatsiooni. Reformierakonna 17 ettepanekut jätkavad juhtpartei senist lausliberaalset poliitikat, millest riik vajab puhkust.”

Roheliste esindaja Marek Strandberg ütles, et konsensuslikult on vaja kokku leppida õigete asjade tegemine. Ta tõstatas energiasäästukava kiire vastuvõtmise vajaduse Riigikogus.

Ümarlauda juhtinud Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni aseesimees Toomas Varek ütles, et Keskerakond kutsus erinevate poliitiliste jõudude esindajad kokku eesmärgiga leida ühiseid lahendusi Eesti majanduse elavdamiseks ning inimeste toimetuleku parandamiseks.

„Reformierakonna tegevuse tulemusena maadleb valitsus täna tuleva aasta eelarvega, mis on vaenulik nii tööinimeste, laste kui ka eakate inimeste suhtes,” märkis Varek. „Täna ümarlaual osalenud erakondadele läheb Eesti elu korda erinevalt Reformierakonnast.”

Ümarlaual osalesid Eesti Keskerakond, Eestimaa Rahvaliit, erakond Eestimaa Rohelised, erakond Isamaa ja Res Publica Liit, erakond Eesti Kristlikud Demokraadid ja Eestimaa Ühendatud Vasakpartei.

Edgar Savisaar: keda ei märgatud, mida ei õpitud...

2008-08-21T13:45:00.004+03:00

Toomas Hendrik Ilvese kõnest öisel kontserdil Tallinna Lauluväljakul jäi mulle meelde kinnitus, et rahvana peame me olema enese vastu ausad. Küllap pidas president silmas, et me ei tohi oma probleeme maha salata, ega teha head nägu halva mängu juures. Ilves on varemgi välja öelnud reformistidele ja nende satelliitidele ebamugavaid tõdesid. Mõtlesin, mida võis ta seekord silmas pidada. Ilmselt seda, kuidas me tegelikult jõudsime praegusesse majanduskriisi ning kuidas Ansip pikka aega lollitas rahvast juttudega Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmisest. Sellega andis ta inimestele valesid signaale ja õhutas jätkama mõtlematut tarbimispidu. Niisiis, küllap pidas Ilves silmas kriitilist seisu majanduses, mis nüüd teeb kõigile muret.

Võimalik, et ta pidas silmas ka venelaste ja eestlaste jäätunud suhteid Eestis. Kui lauluväljakul toimunud pidu nimetati „märkamispeoks”, siis üht osa Eesti rahvast kohe kindlasti ei märgatud. 17 aastat tagasi, kui koguneti Tallinna Vabaduse väljakule nõudma Eestile iseseisvust, siis olid paljud venelased koos meiega ja esinesid sellel meeleavaldusel. Nüüd, 17 aastat hiljem, oli pilt teistsugune. Venelasi lauluväljakul praktiliselt ei olnudki. Ei saanudki olla, sest nad isegi ei teadnud sellest üritusest. Vaatasin sellel päeval Eesti teleuudiseid, Aktuaalse kaamera eestikeelses saates oli uudis öölaulupeo toimumise kohta teisel kohal pärast Gert Kanterit. Aktuaalse kaamera venekeelses saates oli see aga viimane uudis. Venelasi lauluväljakul ei olnud ja eesti meediakanalid nende puudumist ka ei märganud. Miks? Kas nemad on või ei ole meie rahva osa?

Keskerakonna Noortekogu jagas sellel üritusel inimestele laiali 10 000 Rahvarinde ja Tallinna logoga õhupalli ning 5000 väikest lippu. Sellega loodi rõõmus meeleolu väljakul, mida paljud ka tunnustasid. Kutsusime teadlikult õhupalle jagama ka kümmekond vene noort Noortekogu Lasnamäe klubist ja nad tegid seda hea meelega. Kahjuks olid nad ühed vähesed vene noored sellel õhtul lauluväljakul. Loodan siiski, et see ei olnud viimane Eestile antud võimalus kõiki oma elanikke märgata.

Kontsert Lauluväljakul oli muidugi vahva üritus ja meeldis inimestele. Olen selle ürituse kohta öelnud, et rahvas oli selleks valmis, korraldajad aga mitte niivõrd. Mitmed Lauluväljakul käinud on mulle kinnitanud, et dünaamikat oli seal vähe (eriti esimestel tundidel), pidu venis ja viimane tund vajus täiesti laiali. Arvan, et need tähelepanekud on asjakohased, eriti inimestelt, kes 20 aastat tagasi ise organiseerisid taolisi rahva- kogunemisi. Vilja tuli kontserdilt ja tunnistas – Ei olnud enam sellist fiilingut, kui tookord. Seepärast ma arvangi, et niisugused rahvakogunemised on kordumatud ja neid ei saa teist korda korrata. Seekordne kontsert oli teisel ajal ja teiste eesmärkidega ning polnud mõtet siduda seda ammuste emotsioonidega.

Minu arvates ei olnud hea ka lauluväljaku kontserdi nii üks-ühene sidumine Gruusia traagikaga. Gruusia õppetund oli kui hoiatus meile, kuidas üks riik ja rahvas ei tohi oma asju ajada. Mõned meie poliitikud on andnud grusiinidele halba nõu. Petnud iseennast ja petnud ka gruusia sõpru. Kui konflikti kaasatakse sõjaline jõud, siis kaotab nõrgem pool varem või hiljem. Selline konflikt ei too kunagi ühelegi rahvale õnne.

Olen südamest õnnelik, et 17 aastat tagasi suutsime oma iseseisvuse kätte võita veretult. Vägivallatu vabaduse kättevõitmine ongi tegelikult olnud Eesti Nokia, mille üle uhke olla. Ma ei saa aru, miks seda tänapäeval Eestis ei hinnata. Võib kui tahes kaua vaielda selle üle, kes alustas ja kes on süüdi, aga nii või teisiti on selline konflikt iga rahva traagika . Olen mures, kui näen gruusialikke jooni Eesti poliitikas. Pikemas perspektiivis teeb niisugune poliitika õnnetuks ka meie rahva.

Edgar Savisaar: tulevik, julgeolek, Mihkelson ja Stalin

2008-08-13T11:09:00.003+03:00

Esmaspäeval, 11. augustil, lõpetas Marko Mihkelson oma veebikus (ehk veebipäevikus) kirjatöö järgmise mõttega: „Minu eesmärk ei ole mitte arvustada niivõrd Savisaare ja Vähi hoiakuid. Eesti on vaba ja demokraatlik riik, kus on tagatud sõnavabadus ja arvamuste paljusus. Küll teeb mind aga murelikuks see, kui meie tuleviku ja julgeoleku nimel esitatakse väga küünilisi ning rahvusliku julgeoleku põhialustega vastukäivaid seisukohti Eestis siiski teatavat mõju omavate isikute poolt.”

Aga milles Mihkelson mind ja Tiit Vähit siis konkreetselt süüdistab? Ta alustab ikka sellest, et meile polevat olulised Eesti tulevik ega julgeolek.
Meenutan poliitikasse meist tunduvalt hiljem tulnud Mihkelsonile, et mina olin Eesti Vabariigi peaminister 1990-1992 ja minu valitsuse majandusminister Tiit Vähi jätkas peaministrina pärast mind 1992 aastal.
See oli aeg kui Eesti tegelikult N Liidust lahkus. Mart Laari ajalooraamatuid lugedes võib see murdeline protsess Mihkelsonile tõesti tunduda kerge jalutuskäiguna. Sündmuste osalisena ja saatusekaaslaste hilisemaid arenguid hinnates võin kinnitada, et Eesti järk-järguline taasiseseisvumine polnud sugugi kindel asi, mida kogu maailm aplodeerides pealt vaatas. Pigem olime lisaks Moskva survele pidevalt silmitsi nii Ameerika kui ka Suurbritannia mõnede poliitiliste ringkondade poolt meie püüdluste kohati lausa avaliku ja ametliku halvustamisega.
Mis aga veelgi olulisem – toona oli meie edu võti vägivallatus vastupanus, täiesti professionaalseks lihvitud provokatsioonidele mitte allumise võimekuses ning kogu rahva toetuses.
Toda aega meenutades olnuks mõnede Mihkelsoni tänaste parteikaaslaste enese arukese (aga võib-olla ka nende välisnõustajate soovituste) pealejäämise korral meil Narva-taguses Komarovkas ja küllap ka Petseri ümber tekkinud võrdlemisi samatüübiline relvastatud konflikt, nagu see tekkis toona mitmetel teistel endistel liiduvabariikidel – sh, ka Gruusial. Tulemuski olnuks sarnane nii siis kui ka nüüd.
Toona Eesti riigitüüril olnud inimesed siiski hoolisid Eesti tulevikust ja julgeolekust sedavõrd, et sellist olukorda ei lastud tekkida. Niisamuti, nagu on nii Tiit Vähi kui minu kogu hilisem poliitika olnud suunatud just sellele, et Eesti ühiskonnas oleks võimalikult vähe lõhesid, mis paraku ongi juba Eesti muutnud selle julgeolekust ja tulevikust mitte hoolivatele jõududele kergeks mängukanniks. Hoidku taevas, et ka mitte sõjasaagiks (nagu juhtuski Gruusiaga).

PS
Muide, Eesti meedias on eriti palju juttu Gori purustustest. Soovitan Mihkelsonil oma partei esimehelt (kes juhtumisi on ka Gruusia presidendi peamine nõustaja) järele kuulata, kas Stalini sünnilinnas „isakese” kuju ikka terveks jäi. Tegemist pole ju mitte ainult meile vihatud ajalooga, vaid siiski ka Gruusia tänasele poliitilisele rezhiimile olulise sümboliga - just sealt kuju juurest Goris alustas Saakashvili nelja aasta eest oma demokraatia võidukäiku. Mis siis, kui selgub, et keegi on neil päevil Marko sõber Mikheilile eriliselt kalli kuju ööpimeduse käigus ebaseaduslikult teisaldanud või lihtsalt lõhkunud? Selle süüdlase tagaajamine muudaks ka Gruusia demokraatia Eesti sõprade draama tõeliseks farsiks.

Savisaar: Vabadus väärib uuendatud väljakut ja Võidusammast

2008-08-05T12:38:00.000+03:00

Vabaduse väljaku inim-ajalugu on, nagu kinnitavad äsjased neoliitikumi asulaleiud, aastatuhandete pikkune. Selles perspektiivis on juba 90 aastat tagasi sündinud Vabariigi algusaegadest peale käinud vaidlused endise Heinaturu ja Peetri platsi tuleviku üle väga lühike aeg. 17 aasta eest augustis taasiseseisvunud riigis taaskäivitunud arutelu meie riigi keskväljaku tuleviku üle on aga lausa piisake sellest paigast läbivoolanud ajaloo hoovuses.

Seetõttu on mul linnapeana eriti hea meel ja mitutki pidi sümboolne, et korraga on toimunud otsustav läbimurre ja enam pole tagasiteed kahes peamises senises vaidlusküsimuses. Vabaduse väljak saab kapitaalselt uuendatud ja mis veelgi tähtsam – sinna kerkib nüüd ka Vabadussõja Võidusammas, mis on väärikaks kaaslaseks 2002. aastal samale väljakule rajatud Vabaduse kellale.

Võib-olla ma hindan üle suviste „hapukurgiuudiste” mõju, kuid nii mõnelegi tallinlasele ja eestimaalasele on võinud sellise meedia vahendusel jääda mulje, et reformistist peaminister Ansip on see, kes on kindla käega väljas Võidusamba rajamise eest, samal ajal kui isamaalasest kaitseminister Aaviksoo ja keskerakondlasest Tallinna linnapea Savisaar selle rajamist omavahelise mõttetu kemplemisega takistavad.

Tegelikult ei ole Vabaduse väljakul parteipoliitikaga enam midagi pistmist ja ma arvan, et selles ongi kogu protsessi edu saladus – kõigil, kel on silmad, näevad täna ise, mis väljakul juba toimub ja veel toimuma hakkab.

Tallinna linn kulutab Vabaduse väljaku renoveerimisele üle 300 miljoni krooni (siit ka üks vastus peaministrile, miks Tallinna linnavõim läheb elanikele kallimaks kui mõni teine Eesti linn oma elanikele). Võidusambale kulutab aga Eesti riik (koos kõigi propagandakuludega) kuni 100 miljonit krooni. Kõik see on Eesti maksumaksjate raha aga ma arvan, et Eesti riik ja rahvas on seda kulu väärt. Nii nagu Vabaduse väljaku uueks saamise üle, nii rõõmustavad tallinlased ka koos Eesti rahvaga Võidusamba kerkimise üle. Ja ma ei kahtle, et kogu Eesti rahvas oskab olla tänulik tallinlastele väärika esindusväljaku eest.

On väga oluline, et mõlemad - nii väljak kui sammas saaksid valmis kiiresti aga mitte kiirustades. Ma ei tea, kelle idee valitsuses oli Võidusammas iga hinna eest püsti panna veel sel aastal. Igal juhul on mul heameel, et kaitseminister Aaviksoo on võtnud positsiooni, et kiirustamise tõttu ei tehta mööndusi samba planeeringus ega ehituskvaliteedis. Ja ma tõesti ei näe mingit probleemi, kui Võidusammas avatakse järgmisel aastal näiteks 20. augustil. Hoopis vastupidi. Sellega saaksime veelkord sümboolselt siduda ühte Eestile esimest korda vabaduse toonud võidu Vabadussõjas ja praeguse vabaduse toonud 1991. aasta ajaloolised augustipäevad.

Rääkimata sellest, et Vabaduse väljaku valmides on samba avamine märksa kohasem, kui seda oleks avatseremoonia lahti kaevatud ehitusplatsi serval. Kuhu seal rivistada kaitseväelased, diplomaatiline korpus ning kuhu peaks telekaamerad peitma oma silmad? Kui eesmärgiks on Eesti maine tõstmine oma rahva ja maailma silmis, siis oleks kõige targem avada Võidusammas koos Vabaduse väljaku valmimisega.

Praegune Tallinna linnavõim on teinud enda poolt kõik võimaliku, et Vabaduse kellale ja Võidusambale väärikas väljak lõpuks ometi valmis teha. Ka praegune Eesti valitsus on Võidusamba rajamiseks tublisti pingutanud. Terve Eesti võidaks kui uuendatud väljak ja uus sammas avatakse koosmeeles.

Ma ei julge öelda, kas mitme tuhande aasta pärast siin maal midagi teatakse või tahetaksegi teada meist ja meie Vabadusest. Küll on selge, et uus Vabaduse väljak ja Võidusammas annavad hoopis uue tooni meie riigi taasiseseisvumise 20. juubelile 2011. ja Eesti riigi 100.-le juubelile 2018. aastatel. Vähemalt on selleks ajaks mitte ainult valmis, vaid loodetavasti ka kogu Eesti rahva poolt omaks võetud koht omariikluse jaoks kesksete sündmuste tähistamiseks. Nagu näitab maailma kogemus ja kasvõi meie omagi Vabaduse kella lugu, ununevad tülid ja süüdistused õigete asjade ärategemise järel kiiresti.

Panin eile tähele BNS-i sõnumit, kus kõik Vabaduse väljakul toimuv taandati vaid maa-aluse parkla rajamisele. See oleks lihtsustatud ja võib-olla ka mitte õige lähenemisviis. Maa-alune parkla võib Vabaduse väljakule ju tulla. Sellega lahendame me oluliselt kesklinna liiklusprobleeme. Pole aga midagi katki ka siis, kui me väljaku alla rajame muuseumi- nendest iidsetest leidudest, mida arheoloogilised väljakaevamised tallinlaste jaoks on avastanud. Sõltub sellest, mis sealt maa-alt veel välja tuleb. Miks mitte, anda seal ruumi ka ekspositsioonile 1991. augustipäevadest samal väljakul.

Peamine on aga miski muu- alanud on Vabaduse väljaku laiaulatuslik renoveerimine, mida avalikkusele on lubatud juba pikka aega ja mis nüüd lõpuks ka ära tehakse. Ning siis te näete, kui hästi kõlavad kokku Vabaduse väljak, Vabaduse kell ja Vabadussõja võidusammas. Kõik need kolm täiendavad üksteist ja kõlavad kokku ühtses helistikus.

Mis ripakil, see ära...

2008-07-17T11:52:00.002+03:00

Mõni päev tagasi toimus oksjon Ämari vangla kinnistule. See oli üks osa riigi programmist müüa maha Justiitsiministeeriumi ja Siseministeeriumi varasid, et lappida riigieelarve auku. Kohale ei tulnud ühtegi pakkujat ja oksjon kukkus läbi. Nagu oli ka oodata, sest kes see ikka praegu selliseid objekte ostma kipub.
Antud juhtum oli järjekordne näide kuidas ajakirjandus valitsuse untsu läinud ettevõtmise maha vaikis. Muidugi, oli see ju valitsuskoalitsioonile ebamugav uudis.
Pole ju Ämari vangla hoonete müügikonkurss esimene riigi poolt läbikukkunud konkurss viimasel ajal. Mõni aeg tagasi kuulutati pompöösselt välja 500 miljoni krooni eest müüke, millest midagi pole välja tulnud.
Ehk olete märganud, et kui Tallinna linnal kasvõi üks mõnesaja tuhandeline varade müügikonkurss ostjaid ei leia, kui palju siis sellest kirjatsuradel avalikkusele teatada on? Nüüd oldi vait nagu hiired urus, sest omadel poistel ei läinud hästi. Leidsin vaid kolmerealise lühinupu Äripäeva on-lines. Saan aru, et suvi on laisk ja loid aeg ka ajakirjanike jaoks, aga sellegipoolest võiks eraldada terad sõkaldest ning vähem auru raisata erinevate suvepäevade või soolapuhujate promomisele.

Edgar Savisaar: Hakkan Kamasuutrat lugema

2008-07-07T13:15:00.004+03:00

Vaatasin, et olen oma blogi hooletusse jätnud. Viimane sissekanne pärineb mai keskelt, mis oli ligi 2 kuud tagasi. Polnud nagu millestki kirjutada ka. Linnas läheb kõik hästi. Äsja võtsime vastu otsuse Nõmme turu linna kätte võtmise kohta ja sellest tuleb järgmisel aastal Tallinna esimene „munitsipaalpood”. Täna otsustasime ka järgmise kaheksa gümnaasiumi ja muu kooli renoveerimise küsimused. Sellest jätkub tööd järgmiseks ja ülejärgmiseks aastaks ning koolipered saavad õnnelikuks. Valmis sai päris asjalik kontseptsioon Tallinna televisiooni rajamise kohta. Jaanus Mutli on selles osas tublit tööd teinud. Seda loetelu võiks veel pikalt jätkata.

Vaatan iga päev läbi oma kabineti akna Vabaduse väljakule, kus päris aktiivselt kaevatakse, ma ei usu, et ka need arheoloogilised leiud, millest meedia teatab, väljaku renoveerimisele takistuseks saavad olema. Meil ei ole ees niisugust ahistavat lõpptähtaega nagu naabritel Vabadussõja Võidusamba ehitusel ning seetõttu võime ennast tunda vabamalt. Saame valmis natuke varem või hiljem, peaasi, et tööd on tehtud kvaliteetselt ja renoveeritud väljak rõõmustaks Tallinna rahva silmi. Inimesed on olnud mõistlikud ja talunud ka neid ebamugavusi, mis niisuguse ehitusega alati kaasnevad. Aitäh kõigile.

Arvan, et lähen mõneks ajaks puhkusele. Ei kavatse Eestist kusagile ära sõita, veedan selle puhkuse Hundisilmal ja naudin Eestimaa lühikest suve. Vaevalt ma nüüd sel ajal ajalehti hakkan lugema, pigem tegelen väärtkirjandusega. Sünnipäevaks kingiti mulle palju raamatuid, teiste hulgas isegi Vana Indiast pärinev traktaat Kamasuutra. Mõtlesin, et miks mitte suvel Kamasuutrat lugeda, see on ju ka kunst ning nagu räägib minu sõber Linnar Priimägi, on kunst ainus osa meie tsivilisatsioonist, mis väärib säilitamist. Mul on Hundisilmal viimasel ajal mitu kunstiinimest külas käinud ja mind nendel teemadel harinud. Võib-olla on nad mind püüdnud vabameelsemaks muuta, aga lõppkokkuvõttes jääb ikka iga kingsepp oma liistude juurde.

Mõtlesin, et peaks Inno ja Irjaga kokku saama ja vahetama kogemusi blogipidamise üle. Ajaveebi kasutamine on mulle järjest rohkem meeldima hakanud. Kui kunagi lähen penisonile, siis püüan iga päev blogi sissekandeid täiendada. Ja nemad on selles küsimuses meistrid – kuigi veel noored inimesed. Meedia vaikib nendest, sest teemad, millest nad kirjutavad, ajakirjanike vennaskonnale ju ei sobi. Tundub aga, et see ei päästa. Lugejate ring on väga lai ning Kadastiku, Luige ja Peebiku seiklused on seltskonnaüritustel üha sagedamini kõneaineks.

Hundisilmal on tegemisi küll. Jaanipäevaks kingiti mulle ka kaks uut jänest – Miki ja Minni. Mulle on elusloodus alati sümpaatne olnud. Erinevalt minu hundikoertest, ma neid kooli ei pane, aga igasugused jänkunipid püüan neile küll selgeks teha. Värsket kapsast võtan oma peenralt, rohtu niidan sealtsamast aiast. Tark jänes on rohkem väärt kui rumal inimene!

Sai siia nüüd üks puder ja kapsas kokku kirjutatud, aga mis teha, mõtted on suvised ja puhkusemeeleolust kantud.

Edgar Savisaar: Matsid meedias

2008-05-21T15:55:00.004+03:00

Ma ei tea kes on Hendrik Vosman ja ega ei tahagi eriti teada, aga lugesin tänasest Postimehest tema kirjutatud juhtkirja. Ta alustab seal sõnadega: „Hillary Clinton on üks tüütu eit. Võimetuna aru saama, millal on aeg pillid kotti pista ja areenilt lahkuda, meenutab ta ninatarkadest jõmpsikaid lasteaias, kes pidevalt kasvatajale meele järele püüavad olla ja neile kõigest rääkima lähevad – peaasi, et neid pidevalt tähele pandaks ja kiidetaks. Hääli kerjates on Clinton valijatega täpselt samamoodi käitunud.“

Link: http://www.postimees.ee/210508/esileht/arvamus/332003.php

Miks on ennast seni Eesti üheks kvaliteetsemaks ajaleheks pidanud ja suure, pea 50 000 tiraazhiga Postimehe nõukogu esimees Mart Kadastik lasknud ühel noorel nolgil oma lehes nii kirjutada? Mingisugune stiil ja korrektsus peab ühel Eesti vanimal ajalehel ju olema. Postimeest peetakse ikka Eesti ajakirjanduse alustalaks, kas tõesti peab selle asutaja Johann Voldemar Jannsen hauas teist külge pöörama?

Ma ei tea, kes on selle noore ajakirjaniku ema ja isa ja kes olid tema õpetajad koolis, aga tänase kirjutisega näitab ta selgelt, et tegu on halva lastetoaga inimesega. See, kuidas ja mida ta kirjutab, jätab jälje mitte ainult talle endale, vaid kogu Postimehele. Selline stiil võib sobida mõne kolmandajärgulise kooli almanahhi, aga mitte riigi ühe loetavama lehe juhtkirjaks.

Ok, saan aru, kui ajakirjanikul on eriarvamusi proua Clintoni poliitika ja maailmavaate osas, kuid sellekohaseid seisukohti saab ju väljendada ka viisakalt, ilma labasustesse laskumata. Pealegi, tegu on ju daamiga. Väike Eesti ei pea suure Ameerika ees kindlasti mitte lömitama, aga ka kriitikat saab teha eetiliselt. Pealegi on see kirjatükk lihtsalt naiivne. Autor ei selgita tuhkagi seda miks Hillary Clinton peab oma võitlust. Põhjused on ju hoopis sügavamad.

Nagu poliitikud, nii on ka ajakirjandus eeskujuks. Ja siis veel imestatakse, et miks meil on nii palju ennasttäis, harimatuid ja kultuurituid noori, kes kellestki lugu ei pea. Teada ju on, et ajakirjandusel on väga suur mõju, ta on neljas võim ja seda ei saa ega tohigi alahinnata.

Savisaar: uus roll – uus mõtlemine

2008-05-20T17:40:00.002+03:00

Riigikohus tunnistas oma otsusega põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks ühistranspordi – ning väärteomenetluse seaduse sätted, mis lubavad riigile ja kohalikule omavalitsusele kuuluvat karistusfunktsiooni delegeerida edasi eraettevõtetele, nt karistada piletita sõitjaid ühistranspordis. Tallinnas tegeleb sellega AS Ühisteenused.

Mäletan kuidas 2002. aastal arutati Riigikogus seaduseelnõu, mille kehtestamine võimaldas linnavalitsusel sõlmida haldusleping eraõigusliku juriidilise isikuga, mis annaks viimasele pädevuse karistada piletita sõidu eest bussis, trollis, trammis või reisirongis. Minu ees on Riigikogu eelnõu nr 1191 SE I, pika nimetusega „Täitemenetluse seadustiku, kohaliku maksude seaduse, ühistranspordiseaduse, liiklusseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seadus”, mille on 9. oktoobril 2002 alla kirjutanud ei keegi muu kui toonane justiitsminister Märt Rask. Seda seaduseelnõu toetati Vabariigi Valitsuses ning Riigikogus. Tallinna linnavalitsuses räägiti samuti ideest anda mõningad omavalitsuse kontrolli– ja karistusfunktsioonid erafirmadele ning kõige agaramalt esines selle toetuseks toonane abilinnapea Rein Lang.

Riigikogu võttis seadusemuudatuse vastu ning õiguskuuleka omavalitsusena asus Tallinna linn seda ellu viima. Möödus pooltosinat aastat ning selle ajaga rajati küllaltki efektiivne süsteem ühistranspordi sõidupiletite kontrollimiseks eraettevõtte poolt. Seda tehti mitte ainult Tallinnas, vaid ka mitmel pool mujal. Nüüd teatab Riigikohus eesotsas sellesama Märt Raskiga, et kuus aastat tagasi ikkagi eksiti ja võeti vastu põhiseadusega vastuolus olev seadusemuudatus. Riigikohus kehtestas oma otsuse nö päevapealt, mõtlemata sellele, et selle elluviimiseks on vaja ulatuslikke ümberkorraldusi. Näiteks Tallinna linn peab looma ligikaudu 60 inimesest koosneva üksuse ja hakkama seda igapäevaselt finantseerima. Tallinnale läheb see maksma ligikaudu 20 miljonit krooni, mis ei ole sugugi mitte väike raha.

Minu käest on küsitud kas Märt Raski ja tema kolleegide otsuse taga võib olla reformierakondlik soov jälle Tallinna linnale koht kätte näidata või on tegu mingite muude põhjustega? Vaevalt küll. Pigem näeb Rask uuel ametikohal maailma teise nurga alt kui seni. Milles aga Tallinna linn süüdi on? Me oleme aastaid töötanud vastavalt Eesti Vabariigis kehtinud seadusele ja nüüd äkki selgub, et see seadus on kogu aja olnud vastuolus põhiseadusega. Ajakirjanikud küsivad meilt karmilt iga poole tunni järel, miks ikka veel kontrollib sõidupileteid Ühisteenuste firma? Riigikohtunikud peavad olema ikka täiesti eluvõõrad kui nad kuulutavad tervet süsteemi käsitleva seaduse päevapealt kehtetuks. Iga päevaga kui sõidupileteid ei kontrollita (oletades, et vähemalt osa inimesi kasutaksid juhust ja sõidaksid ilma piletita) võib linn kaotada kuni miljon krooni. Kes tasub Tallinna rahvale selle võimaliku kaotatud tulu? Või paneme bussid, trammid ja trollid üldse seisma, niikaua kuni uus süsteem on loodud? Kes korvab AS-le Ühisteenused selle, mis neile lepinguga ette oli nähtud ning mille suhtes neil oli õigustatud ootus? Kes maksab segaduse eest?

Edgar Savisaar: suletud tupikriigi eest hoiatab Tiit Vähi täiesti põhjendatult

2008-05-07T17:43:00.004+03:00

7. mai 2008.a. Eesti Päevalehes avaldatud Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsiooni presidendi Tiit Vähi arvamused Eesti majanduse hetkeseisust, tulevikust ja peaminister Andrus Ansipi ainuõigest käigust tagasi astuda vajavad meie tänast majandusolukorda hinnates tõsist tähelepanu.

Vaieldamatult üks olulisemaid aspekte, mida Tiit Vähi välja toob, on see, et tagasiminek Eesti majanduses ei ole tulenenud ainult maailmamajanduse mõjust, vaid suuresti ikka Eestis endas tehtud juhtimisvigadest. Tiit Vähi leiab kompromissitult, et meie riigi vältimatuks edasimineku eelduseks on peaminister Andrus Ansipi tagasi astumine. Vähi sõnade kohaselt on just Ansip muutnud avatud ja tasakaalustatud riigieelarvele tugineva riigi defitsiidis oleva eelarvega ida poole suletud tupikriigiks.

Kõige tõsisem majandusprobleem on peaminister

17. aprillil 2008.a. avaldas Tiit Vähi Postimehe vahendusel arvamust, et kõige tõsisem majandusprobleem on see, et meie peaminister ei ole võimeline ei arutama ega kuulama ja näeb üksnes müüte ning, et Ansipi arvates on majanduslanguses süüdi rahvusvaheline imperialism ja neli aastaaega.. Selline diagnoos Ansipile väga elukogenud ja pädeva inimese suust ütleb meie peaministri kohta nii mõndagi.

Oma 7. mai Päevalehe seisukohtades ütleb Vähi, et Ansipi poolt esile kutsutud kardinaalsed muutused toovad kaasa eelarvetulude vähenemise umbes 10 miljardit krooni aastas ja majandusraskuste edasise süvenemise 2008.a. sügisel. Tiit Vähi siin ei eksi, sest majandusindikaatorid räägivad sama keelt.

Tiit Vähi on veendunud, et sügiseks muutub olukord Eesti majanduses sedavõrd kriitiliseks, et ka poliitikud saavad sellest aru ja hakkavad lahendusi otsima. Ma ise olen oma artiklites korduvalt üles kutsunud erinevaid poliitilisi jõude ühiselt koondama jõud Eesti majanduse võtmeprobleemide lahendamiseks. Viimati tegin ma seda oma 2. mai 2008.a. Äripäevas avaldatud loos „Mis on majanduslanguse tegelik põhjus?” Artiklis ma selgitasin, et me keegi ei vaja töökohtade kaotusi, pankrotte, laenuvõlglasi, eluasemete kaotusi ja muid tagasilööke ning seetõttu on hädavajalik teha koostööd.

Tänasel majanduspoliitilisel maastikul annab kahjuks tooni silmaklappidega ja luuludest pimestatud kuristiku poole sööstev Reformierakond ning üldist koostöövaimu on vähevõitu. Hea oleks, kui Tiit Vähi ennustus täituks ja sügisel oleks poliitikute hulgas majandusküsimustes teineteisemõistmist märksa enam. Parem hilja, kui mitte kunagi.

Reformierakond varastab ideid Keskerakonnalt

Tiit Vähi ütleb oma Päevalehe arvamuses välja huvitava mõtte selle kohta, et Reformierakond ei ole enam ammugi parempoolne erakond, vaid vasakpoolne poliitiline jõud, kes viib ellu Keskerakonna majanduspoliitilist programmi. Iseenesest mõistetavalt ei ole Reformierakond võtnud üle kõiki Keskerakonna süsteemse majanduspoliitika häid komponente, vaid varastanud üksikuid pärle, millest on loodetud oma uppuvale laevale tuge saada. Piisab kui siinkohal nimetada kiire palgakasvu tagamist avaliku sektori töötajatele ja muid Keskerakonna palgareformi aspekte.

Tiit Vähi ei ole aga sugugi esimene, kes juhib tähelepanu Reformierakonna ideede kriisile ja sellele, et Reformierakond üritab süstemaatiliselt Keskerakonna käest häid mõtteid üle võtta. Tiit Vähi poolt avalikkusele sellise konkreetsusega välja öeldud kinnitus Reformierakonna süsteemsest käitumisest ideevarguste läbiviimisel on aga kindlasti väga paljudele silmi avavaks momendiks ja tõehetkeks peaministri partei moraali hindamisel.
Muide, Keskerakond ei ole ainus, kelle ideid reformistid on omastanud. Minu mäletamist mööda on nad proportsionaalse tulumaksu idee maha viksinud Mart Laarilt ning emapalga kontseptsiooni Taavi Veskimäelt.

Ärisektor vajab väärikat ja ausat kohtlemist

Tiit Vähi osutab suurt tähelepanu sellele, et Eesti ärieliit vajab diskussiooni poliitikutega ja eelkõige seda, et majandusküsimusi nendega arutataks. Eesti juhtivad ettevõtjad soovivad, et neile selgitataks praeguse majanduskriisi tegelikke põhjusi, mitte aga ei tegeletaks neile valetamise ja puru silma ajamisega. Peaminister Andrus Ansipi poolt aga valdavalt esitatud seisukoht on selline, et ettevõtjad jäägu oma liistude juurde ning lasku poliitikutel tegeleda nn. puhta poliitikaga.

Tiit Vähi ütleb konkreetselt, et ettevõtjatel on kusagil lõplik taluvuspiir. Andrus Ansip on seda piiri ilmselgelt ületamas, mis võib tähendada ettevõtjate kolimist teistesse piirkondadesse – Eestist ära. Transiidi on Ansip juba naaberriikidesse ära peletanud, kui ta veel pikalt samas vaimus jätkab, siis lahkuvad Eestist ka muud tootmisharud.

Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsiooni värske presidendina on Tiit Vähi asunud seisma nii ettevõtjate kui ka meie terve majandusruumi hea tervise ja tulevikuperspektiivide eest. Eesti vajab hädasti, et Tiit Vähi taolise kogemuspagasiga ja teadmistega inimesed hakkaksid lõpuks õigete nimedega rääkima objektiivsetest majandusprotsessidest ja aitaksid seeläbi Eesti inimestel lõplikult lahti öelda Ansipi valitsemise pimedusperioodil inimestesse ajupesu käigus süstitud majandusluuludest. Inimesed vajavad tõde, sest siis saavad üldse asjad muutuma hakata.

Ansip on ületanud isegi ajakirjanduse taluvuspiiri

Nii nagu ettevõtjatel on ka meedial oma taluvuspiir. Arvestades seda, kui aktiivselt meedia kajastas Tiit Vähi 7. mai Päevalehes välja öeldud kriitilisi seisukohti, võib järeldada, et Andrus Ansip on ületanud ka meedia taluvuspiiri. Varemalt peaministrit igal võimalikul viisil kaitsta püüdnud meediaväljaanded on hakanud vaba juurdepääsu avama peaministrit kriitiliselt hindavatele kirjutistele. Ilmselt on ajakirjandusel saanud igasugune mõõt täis reformierakondlikest majandusunelmatest, kus kõik negatiivne demagoogiliselt positiivseks räägitakse ning oodatakse meie iseeneslikku Euroopa rikaste hulka jõudmist.

Suur lugejate huvi Tiit Vähi seisukohtade vastu näitab samuti, et ka avalikkusel hakkab täis saama igasugune mõõt peaministri majandusvaledest ja inimesed tahavad ükskord hakata saama reaalseid olukorrakirjeldusi ja tulevikunägemusi Eesti majanduse osas. Inimesed peavad langetama oma otsuseid ja vajavad selleks lähteandmeid. Tiit Vähi taoliste inimeste realistlikud ja julged sõnavõtud on meie praegusel perioodil hädavajalikud ning vältimatud.

Vastuseks televaatajate küsimustele

2008-04-25T12:21:00.006+03:00

Eilses telesaates Tele-Tallinn küsis üks linnakodanik minu käest, et kellele kuuluvad füüsiliste isikutena Loopealse majad? Lubasin, et uurin selle välja ja kirjutan vastuse oma blogisse. Siin see nüüd on. Nimelt, Loopealsel sel aastal valminud majad, kuhu saavad korterid sundüürnikud, kuuluvad 75 % ulatuses firmale „Vallikraavi Kinnisvara“, mille omanikeks on Aivar Tuulberg ja Raivo Rand ning 25% ulatuses firmale „Suprema“, mis peaks antud juhul toimima finantsinvestorina. Kes on „Suprema“ omanikud, selleni ma ei jõudnud, aga üldiselt peaks see olema igale inimesele Äriregistri kaudu kättesaadav.

Saates jäi õhku veel üks asi. Nimelt rääkis üks naisterahvas Viru tänava bussipeatuse juures olevast august, mis juba kümme aastat ohustavat jalakäijaid. Kutsusin daami täna kella 10-ks linnavalitsusse, et ühiselt seda auku kaema minna. Miskipärast ei tulnud linnakodanik kohale, ootasin teda veerand tundi ja siis otsustasin räägitud auku ise otsima minna. Kutsusin kaasa ka kommunaalalameti ametniku, et kohe ka selgust saada, mille taga asi seisab. Kuna Viru tänaval ühtegi bussipeatust ei ole, siis arvan, et linnakodanik pidas silmas Pärnu maanteed sealsamas piirkonnas. Jalutades Pärnu mnt-lt Tammsaare pargi poole, siis vahetult enne busside nr 5 ja 36 „Viru“ peatust hakkas tõepoolest silma üks kandiline auk. Kommunaalametnik vangutas pead ja ütles, et see on tõesti vist tekkinud kanalisatsioonikaevu kõrgendist ja selle hilisemast ära vajumisest. Tegime pilti ja see auk lubati ülejärgmisel nädalal ära parandada.

Teise võimaliku augu asukohana hakkas silma Viru tänava Musumäe poolse valgusfoori tagune ala. Seal on samuti üks vajumise koht. Käesoleval aastal on Kommunaalameti investeeringute kavas Pärnu maantee (lõigus Viru tänav kuni Valli tänav) kõnniteekatte korrastamine, mille käigus asendatakse kõnniteekate betoonkividega. 15.04.08 sõlmitud lepingu kohaselt peavad tööd olema lõpetatud 20. juuniks 2008. Nimetatud tööde mahus korrastatakse ka kõnealune koht Viru tänava ja Pärnu maantee ristmikul.
Kui linnakodanik pidas silmas ühte nendest kahest kohast, siis mõlemad saavad juuni kuuks uue katte.

Ega ma ei arva, et blogi on kõige parem koht vastamiseks televisioonisaates üles kerkinud küsimustele. Nii, et käsitleme seda erandina. Õigem on ikkagi nii, et kui ühes saates jääb mõni küsimus vastuseta, siis antakse see vastus järgmises saates pärast asjaolude kontrollimist ja selgitamist.

Edgar Savisaar: Täna õhtul Savisaar Pay-TVst

2008-03-27T15:35:00.004+02:00

Vastasin pressiteate kaudu Eiki Nestori blogis olnud pisut mõtlematule kirjutisele. Panen selle ka siia üles:

Riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni juht Eiki Nestor väitis eile oma blogis, et Tele-Tallinna saade on nagu hotellitoa tasuline Pay-TV, kus „näidatakse teadagi mida“.

Vastuseks kiidab linnapea Edgar Savisaar sotside eestkõnelejat Eiki Nestorit reklaami eest Kalev meedia tänasele saatele, kus linnapea vastab inimeste küsimustele. Samas tunnistab ta: “Nestor ründab ikka väga madalalt. Mina tahaksin tema suhtes olla suuremeelne, mitte ebaviisakas,” ütles Savisaar.

“Ma ei oska öelda millega sotsidest parlamendisaadikud sisustavad oma vaba aega, kuid ma siiski loodan, et Nestor ei esita Pay-TV arveid Riigikogu raamatupidamisele kuluhüvitiste katteks. Kuni ta taoliste teenuste eest tasub oma isiklikust rahakotist, seni ei tohiks see kedagi häirida. Iseasi, kas sellest peab ikka nii kõva häälega rääkima,” märkis linnapea.

Savisaar avaldas arvamust, et Nestori jutt on pigem sotside siseasi, millesse tema linnapeana ei taha sekkuda. Linnapea muretses aga selle üle, et sotsid Rahvaliidu ausatele maainimestele niisuguseid kombeid külge ei õpetaks, mille pärast nende naised kodus hiljem muretsema peaksid. “Muidu ei tule nende kahe partei liitumisest küll midagi välja,” hoiatas Savisaar.

Edgar Savisaar: Pehme Edgari sinasõprusest ma ei unista

2008-03-20T16:31:00.009+02:00

Mõned päevad pärast emakeelepäeva algatas Valdo Randpere diskussiooni – „sina“ või „teie“, kas Rootsi „sina- reformi“ peaks ellu viima ka Eestis?

Eile sel teemal töökaaslastega mõtteid vahetades küsis üks noor kolleeg mu käest: „Kas sina ka Eestis üldse kedagi teietad, su tutvusringkond on ju nii suur?“

See küsimus pani mind täitsa mõtlema. Pean ennast nö malevlaseks, kasvasin üles põlvkonnaga, kelle tutvusringkond ja suhetevõrgustik said suuresti alguse just malevast. Ja sealses vahetus õhkkonnas oli üldiselt komme kõiki sinatada. Sinatamine muudab olemise vabamaks, sõbralikuks ja soojaks. Sellist joont püüan oma igapäevases suhtlemises ka hoida.

Muidugi, eks sain ka mina kodust kasvatuse, et endast vanemaid inimesi tuleb austada ja võõraid inimesi teietada. Ja nii ju ongi. Tänaval juurde astuvate inimestega me üldjuhul ikka teietame, samuti nendega, kellega isiklik tuttav ei ole. Kolleegi uudishimu rahuldamiseks võiks aga tuua ehk mõne näite: arvan, et teie vormis räägiksime Neeme Järvi, Arvo Pärdi, Evald Okase, Aarne Üksküla ja paljude teistega, kellega ma lähedalt tuttav ei ole või kes on teise elukutse esindajad. Kindlasti on meil ka parteis inimesi, keda ma teietan.

Tööl, hetkel siis linnavalitsuses, on üldiselt kombeks kolleegidevaheline sinatamine. Eks ikka juhtub, et esmakordsel kohtumisel või inimestega, kellega on kokku puutumist vähem, räägime algul teie vormis. Aga tihedama kontakti puhu teen ettepaneku üle minna sinale. Mäletan, et eelmine kord linnapeaks olles pelgas üks noorema poolne töökaaslane minuga mitu kuud „sina“ vormi kasutamast, kuigi tegin pea üle päeva selleteemalise ettepanku. Lõpuks, kui pakkusin, et siis hakkan ka mina teda teietama, muutis ta oma suhtumist. Seda küll arglikult ja esialgu „sina“ või „teie“ vormi hoopis vältida püüdes või üldse umbisikuliselt rääkides. Aga see kukkus kentsakalt välja ja nii ta murdus :)

Kuidas on lugu poliitikutega? Tavaolukorras ilmselt sinatan pea kõigiga, kellega tihedamalt kokku puutun. Viimatist president Toomas Hendrik Ilvesega kohtumist ma küll täpselt ei mäleta, aga presidentide Rüütli ja Meriga sinatasime me igal juhul. Sinatame ka Soome praeguse peaministri Matti Vanhaneni ja endise, Esko Ahoga, kuna tunneme üksteist hästi. Samuti enamuse Läti ja Leedu tipp-poliitikutega. Aga seda siiski vaid vahetul suhtlemisel. Ametlikel juhtudel tuleb kinni pidada etiketist.

Tavapärasest teistsuguseks pean ma kindlasti televisiooni- ja raadiosaateid. Sageli, eriti otsesaadete puhul, kui osalejad on eri leeridest ning tahtes rõhutada distantsi, teietavad omavahel nii esinejad kui ka saatejuht, kuigi kaadri taga ollakse sina peal. Meenub aastalõpu „Pehmete ja karvaste“ saate lindistus, kui nukk Edgar mind sinatas, aga mina keeldusin samaga vastamast. Ma tundsin, et kuna me antud tegelasega just väga lähedased ei ole, siis parem on temaga distantsi hoida. Nii jäigi, tema sinatas mind kogu saate ja mina omakorda teietasin.

Teietama hakkan ma ka siis, kui saan kellegi peale väga pahaseks, kui tegu on mõne tülinorija või muidu pahatahtliku inimesega. Teie vorm aitab eemalduda ja teist moodi suhestuda.

Kas Eesti peaks siis „sina“ reformiga kaasa minema? Arvan, et otsest vajadust ju pole. Teatud viisakusaste ja lugupidav suhtumine kuuluvad meie kultuuri juurde. Niisamuti, nagu vanemate inimeste austamine. On eestlastel ju ka tore vanasõna „Hallpead austa, kulupead kummarda“.

Edgar Savisaar: Vbndst keeleinstituut, a hängida on vahel täidsa cool

2008-03-14T12:36:00.011+02:00

Pildi allkiri: Meeleolukas pilt Priit Pärna multifilmist Frank&Wendy

You man, omk! Vaatan, et mu blogi on pikalt dot gon olnd. Peax miskit kribama, no päris ajukeppi ei viitsi ka teha, a väikse memo panen kirja. Enivei, iiting breiki ajal küsis üks sõps, et mis mässad lähme parem burksi sööma ja chillime veic ringi. Mul oli ka parasjagu kopp ees ja juhe koos, mõtlesin, et sounds great, hõumi nagunii vahepeal ei jõua. Konkreetset pleissi ta välja ei käind, a pakkus, et Viru keskus olex cool, seal hea muss ja seltskond ka norm. Noh, tsekkasin oma timeplaani üle ja arvasin, et kärab küll. Triikisime siis tee peal veic pappi ja tõmbasime käbelt sinna. Feeling oli hea ja tahtsin endale peale fuudi ka paar rmtut sebida. Elulahe. Sõps spiikis, et oli eile ühe kohukesega üht uut muuvit vaadanud ja et copyb selle mulle ka. Vbl tõesti, kuigi tundub veic feik, ma jõuan selle endale ju papi eest ka sebida :)

Raamatupoes kuulsin vahepeal, et mobla heliseb, a arvasin, et nagunii on see Evelyn, kes enivei teeb rotikat, ei viitsind vastata. Oumaigaad, ilgelt närvi ajab kui ullult palju raffast on koos ja rahulikult ei saa shopata, sakib täiega. Suht pointless oli ikka seista järjekorras kui töö juurest koffikust saab ju tegelt kiiremini. A no ladusime eegud lauale, saime paar koksi, burgsid ja libistasime need endale sisse. Ülikõva mu meelest, absoluutselt. Pärast pani sohver lapatsi põhja ja peenestas tööle tagasi, luks värk, super. Nüüd heidaks küll hea meelega horisontaali ja teeks väixe sliibi, a omg, mingid nõukad tulevad jälle riburadapidi, kõik hakkavad trollima. On ikka kammilt daun värk.

No sai nüüd vist vähe pointless jutt, a kärab küll. Jõujõu, respekt igatahes kõigile, kes pidevalt blogida jõuavad. Lefa, lefa teile!

Peab tõdema, et sellega ka mu teadmised noortepärasest veebisõnavarast piirduvad. Päris raske oli kõigis neis lühendites, võõrkeeltest laenatus ja slängisõnavaras orienteeruda. Surfasin ikka mitmetel veebilehtedel, enne kui sõnad kokku sain. Selgub, et lisaks noorte seas kasutatavale slängile on internetiinimestel hoopis teistsugune sõnavara, tegu oleks nagu mingi hübriidkeelega. Loodan, et pööran oma tänase slängirohke sissekandega tähelepanu sellele kui oluline on oma emakeelt õigesti rääkida. On see ju meie suurim väärtus, rahvuse peamine identiteedi kandja ja ainus, mille abil oma mõtteid kõige paremini väljendada oskame.

Käisin eile õhtul Lõuna-Eestis ja kummitama jäi üks ilus võrukeelne ütlus: „Kakk itki raa’n“.
Veebiinimesed võiksid tutvuda hoopis meie murretega, selleks on hea näiteks võru keelne ajaleht: http://www.umaleht.ee/

Ah, soo. Ja veel. Eelmisel nädalal, kui papa Valter oma sünnipäeva tähistas, kuulsin raadiost kui ta pakkus välja keeleuuenduse. Et viimasel ajal on Eestis probleemiks sõna neeger. Miks siis mitte teiste värvide eeskujul (sinine, kollane, punane jne) võtta kasutusele sõna mustne. Minu arvates on see Valter Ojakäärult järjekordne superleid. Lihtne ja elegantne.
Head emakeelepäeva!

Edgar Savisaar: Öine sportimine on mõnus

2008-03-05T12:40:00.006+02:00

Arvate, et hakkan nüüd seksist kirjutama? Siiski mitte, hoopis volikogu esimehe Toomas Vitsuti, linnasekretär Toomas Sepa ja paljude teiste linnaametnike reedeöisest ettevõtmisest. Nimelt korraldab spordiklubi LiVal Sport öise turniiri võrkpalluritele. Ja üllatus – sinna olevat tung nii suur olnud, et pea 10-le võistkonnale pidi ära ütlema, muidu ei jõudvat enne päikesetõusu võitjat selgitada.

Küsisin, et miks just öösel, kas siis päevane sportimine ei innusta enam? Sain vastuseks, et öösel on spordisaalid tühjad, ei häiri igapäevaseid treeninguid, et rendihinnad on odavamad ning tööl käivad inimesed saavad probleemideta osaleda. Kujutan ette mõne spordisõbra elukaaslase nägu kui talle teatatakse, et lähen sportima ja tulen alles hommikul J Minu teada on isegi riigikogu liikmetel olnud oma kaasadele raske selgitada, et mul tuleb ööistung. Muide, öist turniiri ei pea meil mitte ainult võrkpallurid, sarnase ettevõtmise korraldas eelmisel nädalal juba viiendat korda ka klubi korvpalli sektsioon.

Olen ka ise juba tükk aega LiVal Spordi liige, vist aastast 2003, kui ma õigesti mäletan. Imestan, et vahepealne linnapea Tõnis Palts mind sellest klubist välja ei visanud, aga ehk ta ise üldse ei kuulunudki sinna, kes teab. Igatahes, tegu on täitsa vahva spordiklubiga, kuhu saavad liikmeks jääda ka need, kes linnasüsteemis enam ei tööta.

Ega ma ise kuigi sageli trennis ei käi, suviti osalen suvepäevadel ning aeg-ajalt mängin klubikaaslastega malet. Mõnikord püüan oma kodu juures ka kepikõnniga tegeleda, aga treeninguid teen pigem individuaalselt. Tean, et meie spordiklubisse kuuluvad ka kalastajad ning üks neist, linnakantselei haldusdirektor Viljar Meister on lausa kalapüüdmise MMil saanud 8-nda koha. Ja noh, tublid ollakse veel jalgpallis, tennises, ujumises, kergejõustikus ja aeroobikas.

Olen seda meelt, et tööandjad võiksid oma töötajate sportimist soodustada, seda kas spordisaalide rentimise, klubikaartide jagamise või spordilaagrite korraldamise näol. Igasugune ühistegevus, kus töökaaslased saavad koos olla, mõjub kollektiivi sisekliimale hästi. Arvake veel, et ametnikud on kuivikud või hallid hiirekesed!

Niisiis, kel huvi ja tahtmist vaadata, mida öövõrkpall endast kujutab, siis sel reedel, alates kella 19-st saab Kristiine Spordi saalis seda ettevõtmist uudistada. Mina kavatsen igatahes vaatama minna.

Võrkpall on võrratu..

P.S. Vihjeks olgu lisatud, et Vilja Savisaar on Eesti Võrkpalli esimene käsi, ehk Eesti võrkpallurite tubli president. Mõelge ise edasi...

Pildi allkiri: Linnapea annab LiVal spordi võrkpallisektsioonile üle Tallinna esindusmeeskonna Tallinn Selver koondislaste allkirjadega võrkpalli.

Edgar Savisaar: Kutsumata külalisi Hundisilmale sisse ei lasta

2008-02-27T14:45:00.002+02:00

Minu jaoks on tähtsad minu perekond ja minu kodu. Olen nõus nendega, kes ütlevad, et riik, see tähendab üksikisikut, igaühte meist, kes Eestimaal elab. Perekond - see on nagu väike ühiskond, ühiskond, milledest moodustubki meie väike ja armas riik.
Mind ajendas neid mõtteid kirja panema viimaste nädalate meediakajastus minu Vabariigi aastapäeva veetmise küsimustes. Kahetsusväärselt pöörati paari nädala tagune linnavalitsuse istungijärgne pressikonverents, kus tõelisteks teemadeks olid eeskätt linna puudutavad küsimused, minu personaalasjaks seoses aastapäeva tähistamisega. Samuti olid 24. veebruari õhtul minu kodutalu väravas mingid kasvatamatud paparazzod, keda edaspidi ma seal näha ei sooviks.

Kurvaks teeb, et meil ei austata enam inimese isiklikku ruumi, kodu, mis peaks olema puutumatu ja püha. See väide ei käi kõigi ajakirjanike kohta, näiteks ETV „Pealtnägija“ võttis minu pressiesindajaga enne pühi ühendust ja küsis, kas nad on Hundisilmale oodatud. Neile sai viisakalt vastatud, et tegu on pereüritusega ja pressikajastust sellest teha ei soovita. Olen jah avaliku elu tegelane, poliitik ja avalikus teenistuses. Aga ma ei ole mingi reality show kangelane. Jälgides meie ajakirjandust - nii telet, kirjutavat kui ka veebiväljaandeid, siis minule jääb küll mulje, et olen seal üks sagedamini tsiteeritud ja viimse aspektini läbiuuritud persoone. Omas kodus aga soovin ma olla omaette. Olla koos lähedastega, pere ja sõpradega, ilma et peaksin sellest kellelegi aru andma. Olen teid, ajakirjanikke küll ka enda kodus võõrustanud, aga seda ikka vaid eelneval vastastikusel kokkuleppel. „Pealtnägija“ sai sellest aru ja ei tulnud pühapäeval mind koju tülitama.

Tulid aga mingid muud kaameraga kontvõõrad. Ilma ette teatamata ja veidra jutuga, et nad tahtvat mulle „kingitust“ üle anda. Panin sõna „kingitus“ jutumärkidesse, sest tegelik eesmärk oli läbinähtav – vastandada televaatajatele minu väikest perepidu Hundisilma talus ja samal ajal pealinnas toimuvat president Ilvese vastuvõttu „Estonias“. Kumba meist nad sellega pisendada tahtsid, jäägu vaatajate otsustada.

Järgnevalt tülitasid need mulle tundmatud paparazzod minu naabreid nende kodus, tegid ka seda ilma ette hoiatamata. Minu naabrid ei ole avaliku elu tegelased ja miks peavad nad kannatama selleläbi, et elavad minu läheduses? Pealegi, pani see kõmuajakirjanik minu naabri sõnad kahtluse alla, sest need ei sobinud talle.

Mõelge vaid, jälle serveeritakse kui „uudist“ seda, et Savisaar ei käi 24. veebruari vastuvõtul. Mis uudis see enam on, kui seda 10 aastat Eesti rahvale järjest pähe taotakse? Soovitan Kadastikul mõni parem propagandanõks välja mõelda. Reformierakonna reitingut ta sellega nagunii ei tõsta, isegi kui kogu Kanal 2 Ansipile oodi pannakse laulma.

Jääb reegliks, et kutsumata külalisi Hundisilmal vastu ei võeta, eriti mitte Kanal 2-st kui see säilitab oma rolli Reformierakonna suuvoodrina.

Muidugi on Eesti Vabariik ja meie riigi juubelisünnipäev ka mulle tähtsad. Aga võib ma tähistan seda omamoodi. Aastapäevale eelnenud päevadel käisin ka mina aktustel, koos presidendiga „Reaali poisile“ pärga asetamas, kontserdil ja Estonia teatris „Presidenti“ vaatamas. Tegin Poska majas Kadrioru eakatele ekskursiooni, kus rääkisime Tartu Rahulepingule alla kirjutanud Jaan Poska elust ja tegemistest. Mõtlesin endamisi toonaste riigimeeste vapra, südika ja ennastsalgava käitumise peale. Arutasin neid teemasid oma lähedastega. Pühapäeval heiskasime lipu, tegime piduliku lõunasöögi ja suhtlesin lähedastega. Isegi tütar Maria helistas kaugelt Sri Lankast ja rääkisime tema jaoks kauge, ent armsa isamaa teemadel. Erinevalt temast (ja kahjuks aina rohkematest noortest), ei taha mina kunagi kuskil mujal elada kui Eestis. Eestis, mis on minu sünnimaa, minu kodumaa ja millele kuulub suur osa minu südamest.

Elagu Eesti! http://www.eesti90.ee

Edgar Savisaar: Edgar luges Contra luulet

2008-02-20T15:22:00.011+02:00

Edgar luges Contra luulet,
kõrvuni tal tõusid huuled :-)

Contra riimib Savisaarest,
promodes ta laia haaret..

Luuletaja Contra (Margus Konnula) on pärit minu abikaasa Vilja kodukülast ja ka seetõttu olen tema kirjutisi ikka alati huviga jälginud. Ma olen ka ise pärit Lõuna-Eestist, nimelt Põlvamaalt, aga ka Võrumaal on mul palju sõpru ja see paik on mulle sama südamelähedane. Contra blogis olev luuletus liigutas mind aga tõesti. Mulle räägiti ka, et kui ta seda ühes ETV reedeses saates ette luges, siis oli tema hääles kõlanud õrnust ja kaasaelamist.

Mulle tundub, et me mõtleme üldse Contraga sarnaselt - me mõlemad oleme natuke nagu valged varesed. Kui ma noor olin, siis sõitsin ka mina seal Lõuna-Eesti metsades ja külades jalgrattaga ja kirjutasin lembeluuletusi.

Muidugi kõlab see uhkelt, kui sind kõrvutatakse üdini positiivse kangelase Supermaniga. Kahju ainult, et selle idee algautoriks ei saa Contrat pidada, selle mõtles välja SlÕhtuleht.
Natuke on Contra oma luuletusega siiski ka liiale läinud. Kuigi - ma ei salga, et mul tekkis idee võtta see luuletus kasutusse oma järgmises valimiskampaanias! Kui Contra muidugi vedelaks ei löö :-)

Meie, Kagu Eesti inimesed, hoiame ju ikka kokku – Kersna teeb saateid Contrast ja Contra kirjutab Savisaarest, Savisaar omakorda...
Panen selle luuletuse siia üles, et kõik võiksid seda nautida. Tegin vaid ühe väikese paranduse, muutsin neid värve minu põsele maalitud lipul. Tallinna lipp sobib mulle ju ikka kõige paremini, eks ole?

Contra luuletus Savisaarest, v.t. ka blogi: http://konnulacontra.blogspot.com/

Savisaar oo Savisaar
väike on ta kõrval tsaar
päike on ta kõrval täht
Savisaar oo vägev vähk

rajalt maha võtab iga graatsilise daami
paljakäsi mere peal kinni peatab praami
tahab terve Tallinna topib telepurki
tahab sajakraadiseid joonistab täisnurki

kaheksa null-null kui õnne leidnud napsusõber
napilt sai veel pudeli
nüüd on ta rõõmust nõder
mõtleb et see klaasitükk
on tema kalleim aare
kuid kui avab
korgi alt ta leiab savisaare

savisaar see väike džinn
täidab kõik su soovid
teeb vaid sõrmedega plinn
ja praam su juurde loovib

pahupidi voolama
edgar paneb jõedki
mina annaksin küll talle
supermäni tõendi

Edgar Savisaar: „Tele-Tallinn” – miks ja milleks?

2008-02-06T10:11:00.000+02:00

Linnavalitsuse siseveebi toimetus tegi minuga seoses eelmisel neljapäeval Kalev Spordi kanalil esimest korda eetris olnud saatega „Tele-Tallinn” intervjuu. Kuna ajakirjanduses on viimastel päevadel sel teemal palju sõna võetud ning arvamusi avaldatud, siis panen küsimused ja vastused ka oma blogisse üles, seda enam, et linnaametnikud seda oma kommentaarides soovitasid:

Milleks üldse on vaja Tallinnal oma televisioonisaateid ja miks peab seal esinema linnapea?
Kindlasti ei ole Tallinnale vaja telesaateid selleks, et seal saaks esineda linnapea. Kuigi läbi Eesti meedia omapärase filtri, aga mul on esinemisruumi küll. Kui aga linnasaated juba kord on, siis muidugi peab seal olema ka linnapea. Linna televisioon või linnasaated on Euroopas midagi väga tavalist. Isegi on olemas kohalike televisioonide assotsiatsioon, kuhu kuuluvad niisugused linnad nagu Berliin, Lille, Pecs, Barcelona, Rotterdam, Bologna ja paljud teised. Midagi erakordset ei ole Euroopas linnasaadetes ega linnatelevisioonis. Me oleme olnud seni erandlikud just seetõttu, et meil seni pole neid olnud, mitte vastupidi.

Seoses linna saadetega on Teile ette heidetud kolme asja – see kõik toimub maksumaksja raha eest; saated ise olevat Keskerakonna poole kaldu ning lõpuks – saated olevat niisuguses telekanalis, millel polevat õieti vaatajaidki. Kuidas Te neid süüdistusi kommenteerite?
Kõigepealt, et maksumaksja raha eest. Ühel või teisel viisil sõltuvad kõik telekanalid isegi erakanalid maksumaksja rahakotist. Eesti Televisioon ja Raadio saavad igal aastal maksumaksjalt ligi pool miljardit krooni. Nt Eesti Raadios on igal kuul peaministri saade ja keegi ei süüdista teda selle eest. Maksumaksjal on õigus olla informeeritud. Kui ta peab olema informeeritud peaministri tegevustest siis peab ta olema ka informeeritud linnapea tegemistest.
Ütlesin juba „Tele-Tallinna” saates küsimustele vastates, et meie lähtume peaminister Ansipi eeskujust. Iga kuu on Vikerraadios Peaministri tund ja maksumaksja maksab selle kinni. Miks ei peaks nüüd olema Kalevi kanalil Tallinna linnapea tund?
Kalev on uus ja alustav kanal, iga kanal vajab sisseelamist, küllap ajapikku selgub ka vaatajaskond. ETV-s oli saade „Revidendid”. Pool aastat hoiti kavas, aga vaatajaid ei kogunud ja siis võeti kavast maha. Aga ka seda saadet tehti maksumaksja raha eest.

Kui mõnele vaatajale aga tõesti tundub, et see saade on kuhugi poole kaldu, siis tuletage meelde avalik õiguslikku televisiooni. Kui te tahate vaadata tõeliselt kaldus saadet, siis pühapäeva õhtul Tiina Jaakson näitab teile seda ja saate nimi on „Aeg luubis”. Ning ka seda saadet tehakse maksumaksja raha eest.

Kui te küsite miks siis Kalevi telekanalit ja konkreetselt seda saadet põhjatakse, siis ma vastan lühidalt. Uut tulijat ei taheta näha ega ka turule lasta. Käib äge võitlus turu pärast ja vastased on võimsad. Meedia kontsentratsioon on tugev, ühte kuuluvad nii telejaamad kui ajalehed ning muidugi püütakse uuele tegijale ära teha.
Tõsi küll, seekord vist ebaõnnestunult. Nii palju tasuta reklaami ei ole Kalevi telekanal veel kunagi saanud nagu talle konkurendid nüüd tegid. Šarapova ei saa ka nii palju reklaami kui ta Kalevi kanali ülekandes tennist mängib!
Panin tähele, kuidas mitmed teletegijad ise söövad, aga siis salgavad. Üks telenaine väitis mulle algul, et tema ei vaata selle kanali saateid, aga pärast selgus, et on nendest üksikasjalikult teadlik. See tähendab, et Kalev sporti vaadatakse ka konkurentide poolt küll, aga seda ei taheta tunnistada.

Viimase nädalaga on osa ajakirjandusest Teid selle saate eest arvustanud ja naljasaadetes pilanud. Andrus Kivirähk tituleeris Teid lausa komöödiameistriks ja võrdles Kärna Ärni ning Artur Rinnega. Kas see pahandas Teid?
Ei pahandanud. Mõlemad olid väärt mehed ja teeb lausa uhkeks kui mind nendega võrreldakse. Mis võiks ühe poliitiku jaoks paremini kõlada kui olla rahvamees ja seista nii armastatud inimeste kõrval. Kivirähk tegi juba oma Päevalehes ilmunud juttudega Vargamäe vanadest ja noortest mulle kõva promo. Ja eks ta nüüd jätkab vanas vaimus. Midagi ei ole teha, vana karu ei õpeta uut moodi tantsima, isegi mitte Kivirähki.

Kas saade jätkub?
Kindlasti.

Teised erakanalid ütlevad, et neile pole seda saadet pakutud, miks valisite nii vähese vaadatavusega Kalevi kanali?
Linna meediateenistus saatis möödunud aasta sügisel selle kohase kirja nii Kanal2-le kui ka TV3-le. TV3-e üks juhte Toomas Vara kirjutas 20. septembril 2007 meile vastuseks, et: „väljapakutud eraldi saatele ei leia me kahjuks kohta saatekavas”. Kanal 2 ei ole aga seni üldse vastanud, mis on kahetsusväärne. Jutt sellest, nagu poleks neile midagi pakutud, on hämamine.

Vikerraadios avaldati kahtlust, et telefonikõned olid varem lindistatud. Mida vastate?
See on piirideta fantaasia. Kuidas niisugust asja üldse ette kujutatakse. Kas Vikerraadio otseliinid on siis alati ette lindistatud?

Kas Teid linnapeana ka üllatas mõni küsimus?
Kõigepealt mind üllatas inimeste aktiivsus, kes püüdsid sellesse saatesse helistada. Mõnedel see ka õnnestus ning pingutades olid küsimused ka arusaadavad. Operaatorid pärast selgitasid mulle, et tehnilised häired selles saates tulenesid just nimelt massilisest sisse helistamisest.
Vaatajate niisugune aktiivsus kinnitab, et enamikule inimestele ei piisa Eesti meedia tavast rääkida Tallinna asjadest ainult siis, kui jutt on linnapea valesti parkimisest Saaremaal või praamisõidust Väinamerel. Tahetakse teada rohkemat ja süviti. Ei lepita ainult sotside ja reformistide propagandaga, mida meedia on täis.
Mind üllatas ka asjatundmatus Ülle Rajasalu ja Jaak Juske intervjuudes, kui nad rääkisid meediakulude suurendamisest Tallinnas. Juske rääkis 43 miljonist kroonist, Rajasalu hoopis väiksemast summast – 29 miljonist. Ütlesin saates: „Mulle näib, et nad ei tea isegi, millest nad räägivad ja see pole vist ka neile tähtis”.

Mis saab kui järgmine kord küsitakse väga spetsiifilisi, nt oma elukohaga seotud küsimusi, millele arusaadavalt linnapea vastust teadma ei pea ja neid küsimusi tuleb väga palju, kas siis igavaks ei lähe?
Lähtun põhimõttest, et kõik küsimused peavad saama vastuse. Kui ma ise ei tea, eks ma siis küsin asjatundjatelt nõu. Kas või saate ajal.

Kas Teil ongi eesmärk oma oponente närvi ajada?
Ma olen rahu ise. Ja soovitan samasugust stiili ka oma oponentidele.

Edgar Savisaar: Inno ja Irja Augeiase tallides

2008-01-31T14:17:00.000+02:00

Kuigi mõnede poliitikute ja muude avaliku elu tegelaste blogid ilmutavad pärast Riigikogu valimisi teatavaid väsimusmärke, siis ometigi puhub blogisfääris ka värskeid tuuli. Eesti erapoolikul meediamaastikul valitsevat tühimikku täidavad tänuväärselt Inno ja Irja Tähismaa. Ma ei ole juba ammu lugenud nii vahedaid poliitikuid ja meediamoguleid paljastavaid tekste, kui nende kahe sulest.

Üldiselt pean ennast küllaltki hästi informeeritud inimeseks, kuid vaatamata sellele sain Inno ja Irja blogi lugedes nii mõneski asjas targemaks. Kui meedia oleks vähegi sõltumatu, siis võiks mitmed selles blogis käsitletud teemad leida laiemat kajastamist.

Ma ei pea üldsegi seejuures silmas ainult lugusid tublide reformierakondlaste Jürgen Ligi ja Rein Langi silmarõõmudest parteikontoris, kuigi näiteks SL Õhtuleht võiks neistki teemadest innustada. Ent see vist ei ole eriti tõenäoline, sest peaminister Andrus Ansipi vana sõber Mart Kadastik ei laseks sel sündida. Teisalt saaks Õhtuleht täita nende lugudega päris mitu hästi müüvat esikülge.

Ootan huviga, millal langeb ajakirjanduses vaikimismüür ning Inno ja Irja blogis kirjutatu jõuab laiema avalikkuse ette. Kui justiitsministrit diskoõhtul saatnud tütarlaps lubab inimesi vangi panna, siis peaks see kindlasti ületama uudiskünnist. Ajakirjanikud võiksid uurida, kas see ikka tõele vastab? Minu arvates on tegemist väga tõsise juhtumiga, kui üks noor daam seab ennast kõrgemale Eesti õigussüsteemist. Seda ainuüksi põhjusel, et ollakse parajasti võimul oleva justiitsministriga nõnda lähedane.

Kui Innot ja Irjat pisut arvustada, siis mulle tundub, et kohati ületab nende blogi hea maitse piiri. Läheb liialt intiimseks ja ropuks. Kuna olen omal ajal isegi tundnud Äripäevas töötanud Inno buldogihaaret, siis soovitaksin tal enam Reformierakonna seksiseiklustest keskenduda nende tegelaste ärihuvidele. Neid kirjeldada ja analüüsida. Materjali peaks piisama ja vaevalt sellest näiteks Postimehest saaks kunagi lugeda.

Mõtlesin, et võib-olla peaksin minagi muutuma senisest avameelsemaks poliitika telgitaguste kirjeldamisel, siis tekiks selline mõnus sünergia Päikesekuninga õukonna tegemiste ja saamahimu valgustamisel.

Ma ei kahtlegi, et Reformierakond püüab Inno ja Irja suukorvistada, ümber kasvatada või ära osta. Ühesõnaga sundida neid vahendeid valimata vaikima. Soovin neile kindlameelsust valitud teel.

Edgar Savisaar: Clintoni tagasitulek

2008-01-09T10:58:00.000+02:00

Jälgisin ööl vastu tänast toimunud sündmusi USA eelvalimistel ning elasin kaasa New Hampshire võitjale Hillary Clintonile.

Tõsi, vabariiklaste eelvalimised on tuntavalt ettearvamatumad ja seega mõneti võistluslikumad, ent demokraatide eilsel otsusel oli kindlasti suurem tähendus. Andis see ju säravaimale naiskandidaadile uue hingamise.

Hillary Clintoni sümpaatset platvormi panin tähele juba möödunud aastal päris kampaania algfaasis. Tema siseriiklikud põhipunktid langevad suuresti kokku Keskerakonna omadega: seista keskklassi tugevnemise eest, võimaldada taskukohaseid elamuehitusprogramme, tervisekindlustust ning noortele kättesaadavat haridust. Lisaks veel Iraagi sõja lõpetamine ning USA usaldusväärsuse taastamine maailmas. Selle kõige tõttu on ta mulle sümpaatne.

Anglo-ameerika kultuuriruumis on välja kujunenud teatavad kriteeriumid, millele poliitik vastama peab. Enam pole tingimuseks valge ja mees, ent endiselt peavad poliitikud olema suured oraatorid. Juba klassikaks kujunenud võrdluses: kui Cicero kõne lõpetas, ütles rahvas „kui hästi ta rääkis”, aga kui Demosthenes lõpetas, hõisati „mingem lahingusse!”. Kõnekunsti poolest on Barak Obama demokraatide Demosthenes, kes pakub uudsust. Samas kui Clinton rõhub kogemustele.

John F Kennedy kingadesse sobib oma olemuselt samuti Obama paremini. Kuid nõustun ka selles võrdluses Hillaryga, kes meenutab, et Kennedy oli enne presidendiks valimist 14 aastat Kongressi liige ning kogemus ja valmidus muutusteks ei välista teineteist, kui novembri lõppvalimistel valitakse uueks presidendiks demokraat, tuleb muutus valgesse majja niikuinii.

Veel ühel aspektil tahan peatuda. Avaliku arvamuse küsitlused on palju elevust tekitanud ka meil Eestis. New Hampshire näite puhul võib taas kord öelda, et neid ei tohi liialt tõsiselt võtta.

Kuu aega tagasi ennustati Hillary Clintonile 35% toetust ning Barack Obamale 29%. Selleks nädalavahetuseks uuringuid uuendati ning kuulutati viiki 33:33. Valimispäeva hommikul hõiskasid kõik maailma kanalid aga Obama kümneprotsendisest edumaast, mis tõsi küll tõele ei vastanud ning lõpptulemuseks jäi Clintonile 39% ning Obamale 37%.

Tõenäoliselt peame selle õppetunni ka endile kõrva taha panema, et avalik arvamus on täiesti ametlikult saanud üheks valimiskampaania osiseks, samuti nagu telereklaamid või ukse tagant ukse taha käimine.

Soovin oma kolleegidele ookeani taga edu ja jaksu. Nädala pärast toimub Michiganis eelvalimine, järgnevad South Carolina ja Florida. Superteisipäevaks 5. veebruaril peaks aga pilt selgeks saama, kes siis demoktaatide ja vabariiklaste poolt lõppvoorus omavahel mõõtu võtma hakkavad.

PS:
Pildil: fotol on kujutatud New Hampshire raamatupoe vaateakent, kus iga presidendikandidaadi raamatu ostmise korral lisatakse purki üks klaaskuul. Selline meetod valimistulemuste ennustamisel osutus isegi täpsemaks kui avaliku arvamuse küsitlused valimistele eelnenud päevadel.

Edgar Savisaar: Ikkagi rõõmsad jõulud

2007-12-21T11:07:00.001+02:00

Kui Isamaaliit ütles aasta alguses, et „õnn ei ole rahas” ning meie Reformierakonnaga lubasime keskenduda palkadele (meie: „Rikas riik, parem palk”, nemad: „Parem palk kõigile”), siis õigus oli meist omamoodi kõigil.

Kuigi Eestis on inflatsioon söömas varasemaid palgatõuse, vaatan ma ikkagi uuele algavale aastale pigem lootusrikkalt kui lootusetult. Isegi kui majanduses olukord halveneb (mis on tõenäoline), isegi kui meil tuleb üle elada ajutisi raskusi, ma usun endiselt, et tuleme sellest tugevamana välja.
Tuleb teha mõistlikke otsuseid, tuleb tegutseda targalt ning tarkust meil on. Tuleb teineteist toetada ja hoida.

Viimane aasta on olnud raske ja keeruline. Poliitika pole olnud nii tuline ja õhkkond nii vaenulik väga pikka aega. Mulle siiski tundub, et teatud põhi on käes.

Sotsiaalse närviga inimesi ärritab arvamuste jagamine rangelt õigeteks ja valedeks üha enam, ka diskussioonide ja arutelude summutamine ei lähe enam nii kergelt läbi, kui aprillis, mais või suvel. Valitsuse „riigi huvides” kõlab üha rohkem kui „meie huvides”. Inimesed näevad selgemini, kellega on tegemist.

Ma soovin vaikseid jõule ja ei karda vaikivat ajastut – vaikiv ajastu pole Eestis mõeldav, meie inimesed on oma vabadused ikkagi üsna hiljaaegu oma kätega kätte võitnud, ega nad neist kergekäeliselt ei loobu.

Võttes nüüd väikese jõuluvaheaja ning mõeldes eesseisvatele pühadele soovin kõigile südamest väärtuslikku perega koos veedetud aega, ilusaid ja õdusaid õhtuid lähedaste seltsis ning tormilisi aastavahetusepidustusi.

Häid pühi kõigile lugejatele, ilusat aastavahetust kõigile Eesti inimestele!

PS: pilt on tehtud 17. detsembril ´07 Tallinna pressiteenistuse poolt, kui külastasime koos Lapist Rovaniemelt tulnud Jõuluvanaga Tallinna Lastehaiglat.

Edgar Savisaar: Sõnavabadusest ja ridade vahelt lugemisest

2007-12-08T17:23:00.000+02:00

Lugesin 6. detsembri „Eesti Ekspressist” Andrei Hvostovi artiklit „Meie sisemine Putin”. Tundsin, et midagi tuttavat aga samal ajal ka minevikuhõngulist oli selles loos. Lõpuks sain aru, paistab, et Andrei Hvostov on hakanud kirjutama ridade vahele! Nii nagu me kõik – noored publitsistid – 20 aastat tagasi seda tegime. Küllalt tihti ilmus tookord kirjutisi, mis pealiskaudsel vaatlusel ajasid ametlikku liini, aga ridade vahelt lugedes kandsid hoopis teistsugust sõnumit. Kogenematud lugejad võivad küsida – milleks ennast peita? Küllap me tahtsime tõtt rääkida, aga soovisime samal ajal ka (nii otseses kui ka ülekantud tähenduses) ellu jääda. Nähtavasti tajub Andrei Hvostov nüüd enese ees sedasama dilemmat, mis oli meie ees aastaid tagasi. Tõsi, risk pole nii suur, aga oma arvamuse välja ütlemine tänases Eestis võib olla ka ajakirjaniku jaoks mäng tulega.

Mul on ainult kaks küsimust: Esiteks, kas rahvas ikka oskab enam ridade vahelt lugeda? Kas tänases Eestis on jälle vaja seda oskust õppima hakata? Võimalik, et vastama peab jaatavalt. Üks märk minu jaoks oli see, kui Juhan Kivirähkile anti pressisõbra auhind, sest tema julges välja öelda Ansipi valitsusele vastandliku arvamuse. Järelikult hinnatakse niisugust käitumist kui erilist julgustükki, aga mitte kui korraliku inimese tavapärast seisukohavõttu, milleks tal on põhiseadusest tulenev õigus.Teiseks, kas Eesti Ekspressi peatoimetaja Priit Hõbemägi ei saanud aru mida Hvostov tegelikult ütleb või tegi ta ainult näo, et ei saa aru? Nõukogude Liidu ajal teostas ju tsensuuri mitte niivõrd glavlit kui väljaannete peatoimetajad. Ma ei teagi, kas Hõbemägi on juba ära õppinud vanade kolleegide kunsti „redigeerida” tekste kohaseks ajastu nõudmistele? Aga ei maksa illusioone teha, küllap on temagi olnud sunnitud sellele rohkem tähelepanu pöörama.

Üks hea tuttav juhtis hiljuti minu tähelepanu mõnedele „Postimehe” õelatele karikatuuridele Savisaare kohta, mis nii sisult kui vormilt meenutasid Nõukogude viiekümnendate aastate pilapilte täissöönud Ameerika imperialismist ja selle palgasulasest, kurjast onu Sämist. Vastasin, et see on karikaturistide vaba valik. Tehku niisuguseid pilte nagu nende vaim ette ütleb. See on nende õigus. Mul ei tuleks pähegi nõuda mõne karikaturisti vallandamist või tema piltide tsenseerimist. Nende sõna – ja pildivabaduse nimel olen mina valmis olema kasvõi vana hea „torukübaras halb”.

Keskerakonnale võib paljut ette heita, aga kunagi pole meilt tulnud ühtegi üleskutset summutada kellegi sõnavabadust.

Maamaksust ning veevärgi – ja kanalisatsiooni väljaehitamisest

2007-12-07T18:37:00.000+02:00

Kahtlemata on inimesed üha jätkuvast hinnatõusust muserdatud ja soovivad sellele vastu seista. Me arvestasime välja, et aktsiiside ja käibemaksu tõusu tagajärjel võetakse maksumaksja rahakotist 5,5 miljardit krooni. Iga inimene – imikutest pensionärideni maksab täiendavalt riigieelarvesse 3500 krooni. Riigieelarve on muutunud järjest läbipaistmatumaks ja seetõttu pole enam igakord selge, milleks seda raha kulutatakse. Keskerakond asus elektrooniliselt koguma allkirju inimestelt, kes on selle üüratu hinnatõusu vastu. Tänaseks on meie seisukohaga ühinenud 9545 inimest ning see arv tõotab veelgi suureneda.

Meile öeldakse, et pada sõimab katelt ning samamoodi nagu riik, tõstab makse ka Tallinna linnavalitsus. Need asjad on aga võrreldamatud, vähemalt kolmel põhjusel:
Esiteks, pange kaalukaussidele riigi poolt inspireeritud hinnatõusud 5,5 miljardi krooni ulatuses, ning teiselt poolt Tallinna linnavalitsuse poolt vastu võetud otsused maamaksu määra, piletihinna ja parkimistasude tõstmise kohta kokku 200 miljoni krooni ulatuses. Võrrelge neid kahte arvu omavahel ja öelge, kumb kaalukauss vajub alla.
Teiseks, Tallinnas on riigi kõige ulatuslikum hinnatõusu kompenseerimise süsteem ning ka nüüd otsustati toetusi suurendada. Sisuliselt maksavad pensionärid ja represseeritud ka pärast maamaksu määra tõusu, seda mitte rohkem kui 1997 aastal.
Kolmandaks, Muidugi peame ka meie püksirihma pingutama, aga me vähemalt teame, mille nimel me seda teeme. Kõik need summad lähevad Tallinnas veevärgi – ja kanalisatsiooni väljaehitamiseks aastaks 2011. Nõmme, Pirita ja Kristiine elanikud on aastaid nõudnud, et neil oleks korralik veevärk ja kanalisatsioon. Sain äsja kirja Kristiine linnaosa Lõokese, Västriku, Käo, Auli, Haraka ja Pardi tänavate elanikelt, kes meenutavad, et nad on pikki aastakümneid oodanud enestele vee ja kanalisatsiooni teenuste kasutamisvõimaluste loomist. Kirjal on väga palju allkirju ja inimestel, kes selle taotluse esitasid on ju tegelikult õigus. Ei maksa aga arvata, et vahendid niisuguse kolossaalse projekti elluviimiseks sajavad taevast. Kanalisatsiooni rajamiseks Nõmmele on järgmisel aastal kavas kulutada 300 miljonit krooni, Piritale 200 miljonit krooni. Maamaksu määra tõusust on võimalik loobuda küll, aga praegune linnavalitsus ei kavatse seda teha, sest see tähendaks loobumist ka kanalisatsiooni ja veevärgi väljaehitamisest.

Seega on meie kaalutlused maamaksu määra põhjendamiseks järgmised:

1) Viime maamaksu määra vastavusse turuhinnaga. Maa maksustamise hind peaks kajastama turuväärtust. Paraku on maa korraline hindamine viibinud (hinnati 1993, 1996, 2001). Isegi pärast maamaksu määra tõusu 1,5% jääb see Tallinnas allapoole Eesti keskmist (1,82%) ja Harjumaa keskmist (1,79%).
2) Maamaksu osas on omavalitsuste vahel olulised disproportsioonid. Tallinnas on maa kõige kallim, aga maamaksu määr samal ajal kõige odavam (tagant kolmas, meile järgnevad Mustjala - 0,2, Lümanda – 0,5 ja Kaarma – 0,6), näib kehtiv seaduspärasus, et maamaksu määr on kõrgem seal kus on võimul Reformierakond (Tartu 1,0, Kuressaare 1,5; Keilas tõsteti äsja 1,4-lt 2,0-le).
3) Vaja on ergutada suuremaid maaomanikke maid käibesse võtma. Majandusteadlane Paul Tammert (Äripäev, 2003) rõhutab, et maamaksu määra tähendus selles ongi, et ta ergutab omanikke kasutama maad.
4) Mõjutab eeskätt neid piirkondi, kus ette on nähtud suured kulutused veevärgi ja kanalisatsiooni väljaehitamiseks. Peale selle tuleb arvestada, et veevärgi ja kanalisatsiooni väljaehitamisega vähenevad kulud reovee ärajuhtimisele Pirital, Nõmmel ja Kristiines ligikaudu 10 korda. Sellega vähendatakse ka keskkonna kahjustusi.
5) Tallinnas on väljatöötatud maamaksu määra tõusu kompenseerimise süsteem pensionisaajatele ja represseeritutele (500 krooni + hüvitus 1996 ja 2001 aasta maamaksu hindamise vahe. Eelmistel aastatel oli selle jaoks eelarves 360 000, kulutati ~180 000). Linnavolikogule on esitatud ettepanek kompensatsiooni suurendada 700 kroonini.

Tallinn hoolib ikka!

2007-11-28T13:54:00.000+02:00

Täna võttis Linnavalitsus vastu järgmise, 2008 aasta linnaeelarve. Andsime sellele nimeks „Tallinn hoolib ikka”. Selle nimetusega tahtsime meelde tuletada, et juba aasta tagasi veel Jüri Ratase linnavalitsuse ajal kirjeldasime eelarvet kujundiga „Tallinn hoolib...”. uues nimetuses on järjepidevust senitehtuga, aga on mõeldud ka sellele, et kuigi majanduses on langus ja riigivalitsusele on Tallinna probleemid siiski võõrad, saame me hakkama ja jätkame oma ambitsioonikate projektide elluviimist Tallinna linna inimeste heaks.

Mõned tähelepanekud linnaeelarve tendentsidest võrrelduna 2008 aasta riigieelarvega, mille menetlemine Riigikogus parasjagu käib:

1) Linnaeelarve kasv võrreldes riigieelarve kasvuga on tagasihoidlikum. Linna eelarve kasvab 11,5%, riigieelarve aga 17,6%. See tähendab, et riigieelarve soodustab tarbimist ja kummulleerib inflatsiooni. Linnaeelarve on konservatiivsem ja tuleviku suhtes ettevaatlikum. Meie ei pea aasta pärast „paastueelarvet” tegema, millest riik nähtavasti ei pääse.

2) Riigi tulud kasvavad oluliselt kiiremini, kui Tallinna linna tulud. Kui praegu on Tallinna eelarve riigieelarvest 8%, siis 1996 aastal oli Tallinna eelarve 14 % riigieelarvest. Samal ajal riigi eraldiste osakaal Tallinna sissetulekutesse väheneb. Tendents on silmaga nähtav, riigieraldised linnaeelarvesse moodustasid 2005 aastal 18, 38%, 2006 aastal 16, 13%, 2007 aastal 15,63%ja 2008 aastal 15%. Nt: riigitoetus Tallinna linnale teede korrashoiuks moodustab 1,2% riigieelarves teede remondiks ja teehooldeks ettenähtud vahenditest.
Positiivne „jõnks” elamuehituse ja teedeehituse osas oli paar aastat tagasi, kui Keskerakond oli Toompeal valitsuse koosseisus, kuid see ei muutnud üldist suunda.

3) Oluliselt suurem on investeeringute osakaal Tallinna eelarves võrrelduna riigiga. Tallinna linnaeelarvest moodustavad investeeringud 20%, riigieelarve kuludest aga ainult 6%. Kõigist riigi investeeringute kogumahtust moodustavad Tallinna investeeringud 26,4%, st Tallinn investeerib oluliselt rohkem kui Eesti riik.

Eelarve on mahukas dokument. Ma ei usu, et enamus inimesi vaevub seda läbi lugema, isegi kui see on internetis või kusagil mujal neile kättesaadav. Püüdsin koostada väikese spikri selle kohta, mis on Tallinna linna tähtsamad edulood järgmisel aastal. Toon välja 17 valdkonda, kuigi see loetelu pole kaugeltki ammendav:

1) Jätkub munitsipaalelamute ehitus. Loopealsel ja Eerika tänaval saavad valmis 816 korterit. Sellega realiseeritakse lõplikult elamuprogramm „5000 eluaset Tallinlastele”. Sundüürnike nimekiri kaotab oma tähenduse.

2) Renoveeritakse veel 9 kooli, kui möödunud aastal sai 7 koolimaja kaasaegse näo, siis sellele lisame veel 9 koolimaja, paljud neist koos staadionitega ja spordiväljakutega.

3) Täiendavalt ehitatakse 700 lasteaia kohta. Programm „Igale lapsele lasteaiakoht” muutub reaalsuseks.

4) Ühistranspordi eelisarendamine on linna jätkuv prioriteet. Ostetakse 25 autobussi, 7 trollibussi. Lisanduvad „Pargi ja Reisi” uued suunad – Peterburi mnt ja Haabersti.

5) Palgatõusud vähemalt riigi tasemel. Kõige enam tõuseb linnas Noorsoo - ja spordi töötajate palk 29%, järgnevad haridustöötajate palga kasv 20% ja kultuuritöötajatel 15%. Nende näitajate poolest oleme me riigiga ühel tasemel. Mõnevõrra jääme maha vaid ametnike palgatõusu osas – riigis tõuseb see ministeeriumides keskelt läbi 20%, meil linnas 17%. Meie ametnikud aga paremas olukorras seetõttu, et kiirem palgatõus (~25%) on ette nähtud eeskätt madalama palga astmega töötajatele.

6) Kõige suuremaid kulutusi teeme veevarustuse ja kanalisatsiooni väljaehitamiseks. Järgmiseks aastaks näeb eelarve ette peaaegu kahekordset kasvu: 170-lt 300-le miljonile aastas. Eeskätt peaks see rõõmustama Nõmme, Pirita ja Kristiine linnaosade elanikke, kes juba palju aastaid on taotlenud veevarustuse ja kanalisatsiooni väljaehitamist. Kui need tööd saavad tehtud, siis vähenevad kulud reovee ärajuhtimisele nendes piirkondades ligikaudu 10 korda. Sellega vähendatakse ka keskkonna kahjustusi.

7) Teedeehitusse kavandatakse eraldada üle 500 miljoni krooni.

8) Seitsme kordne kasv toimub linna sisekvartaalsete teede remondi osas (10-lt miljonilt 70-le). Linnajuhtidele on varem etteheidetud, et me tegeleme rohkem magistraalteede väljaehitamisega, vähem aga sisekvartaalsete teedega, mis viivad igaühe koduni. Nüüd saab ka see viga parandatud.

9) Vabaduse väljaku renoveerimise algus. Sammuti ammu lubatud projekt. Nüüd võime öelda, et jõuame praktiliste tööde staadiumi, kaob ära parkimisplats Vabaduse väljakult. Järgmisel aastal ehitatakse valmis maa-alune osa, ülejärgmisel aastal saab väljak uue näo. Asjade käiku võib pidurdada see, kui väljaku alt maapõuest uusi arheoloogilisi leide avastatakse.

10) Prioriteetide hulka paigutaksin ka kogupere mänguväljakud, mis järgmisel aastal tulevad Haaberstisse, Kristiinesse, Põhja-Tallinnasse, Lasnamäele. Need ei ole lihtsalt laste liivakastid, vaid polüfunktsionaalsed puhkealad, mida võib võrrelda Kadriorus möödunud suvel avatud väljakuga. Iga selline mänguväljak läheb linnale maksma 4 miljonit krooni.

11) Algab Tallinna Tööstuspargi teise järgu rajamine Betooni tänaval. Jutt on eeskätt insenerivõrkude ehitusest. Väga perspektiivne projekt. Tööstuspargi esimene järk leidis oma asukate poolt suurt tunnustust. Usun, et teise järguga läheb samamoodi.

12) Seni oleme ehitanud inkubaatoreid nendele firmadele, kes osalevad materiaalses tootmises. Nüüd astume sammu edasi ja rajame esimese inkubaatori nendele firmadele, kes tegelevad loomingulise protsessiga. Sellest tulenevalt neile ka nimetus – Loomeinkubaator.

13) Jätkub Iru hooldekodu renoveerimine, mis peaks lõpule jõudma 2009 aastal.

14) Suurendame toetusi eakate inimestele, puuetega lastele ja lastetoetusi. Märkimisväärne on hinnatõusu kompensatsiooni kasv pensionäridele. Kui sel aastal toetas Tallinn oma kõige auväärsemaid – eakaid elanikke 700 krooniga, siis tuleva aasta jaanuarist tõuseb nende toetus 850-le kroonile.

15) Algab linnateatri uue hoone ehitus. See on esimene uus teatrimaja Tallinnas viimase 100 aasta jooksul.

16) Laialdaselt renoveeritakse kultuuriobjekte – pean silmas Lauluväljakut, Salme Kultuurikeskust, Vene Kultuurikeskust ja Lindakivi Kultuurimaja. Tähelepanuväärne, et kui Kultuuriministeerium jättis oma lubaduse täitmata ja ei kavatse järgmisel aastal Lauluväljakule mingeid rahasid eraldada, siis meie enesele niisugust küünilist käitumist ei luba. Tallinn kavatseb täita need kohustused, mis me enesele Lauluväljaku arendamiseks oleme võtnud.

17) Viimasena aga mitte vähetähtsana nimetaksin ka seda, et 2008 aastal valmib loomaaias elevandimaja. Elevantide elu muutub paremaks ja loomaaia külastajate meel rõõmsamaks.

Niipalju siis uuest linnaeelarvest. Usun, et seda teemat tuleb mul lähiaegadel veel käsitelda, sest kahtlemata on tegu kõige tähtsama dokumendiga, mille me oleme vastu võtnud ja mis loodetavasti ka linnavolikogus heakskiitu leiab.

PS: otsides loomadest pilte leidsin huvitava interneti lehekülje, kust pärineb ka hästi dresseeritud elevandi pilt: http://www.zoologi.su.se/education/etologi/Bilder.html.

Edgar Savisaar: Tehtud! Kommentaariks Postimehe 14. novembri juhtkirjale

2007-11-14T11:27:00.000+02:00

Tore, et Postimees tunnistab lausa juhtkirjas, et karskuspoliitika on ühiskonnale vajalik. Ja Tallinn ongi oma võimu piires karskuspoliitikat rakendanud. Postimees ise aga on oma meediavõimu rakendanud hoopis joomarluse propageerimiseks. Eelkõige noorte maailmapilti muserdava alkoreklaami ärakeelamine oleks just see asi, millega Eesti Meedia kontsern võiks olla kasvõi vabatahtlikult teistele eeskujuks, või vähemalt võiks ta toetada oma juhtkirjades Keskerakonna sellekohaseid seadusalgatusi. Alkoraha kulin ei lase aga erameedial avalikes huvides käituda.

Punase kopa koha pealt Postimees eksitab: Sakala keskuse platsil toimetanud ehitusmasin sai kurikuulsaks siiski alles aprillisündmuste ajal, mille vältimiseks Tallinna linnavalitsus tegi kõik endast oleneva. Kunagise Karla katedraali kohal näen mina aga kerkimas kaasaegset kultuuritemplit.

Sooja, vee, ja prügi hind on juhtkirjas tõstetuist praegu tõsiseimad tõsised küsimused, mille suhtes on Keskerakonna käed paraku köndistatud teiste koalitsioonide läbi pressitud erastamistehingutega. Mina olen kogu aeg arvanud, et enamusosaluse loovutamine neis linna jaoks strateegilise tähtsusega ettevõtteis oli viga. Usun, et just praeguste hinnatõusude tagajärjel ei lähe enam kaua, kui lisaks Postimehe lugejatele hakkavad seda taipama ka Postimehe juhtkirjanikud.

Sotsiaalmajade asukoha suhtes võiks olla Postimehe kriitika ehk vastuvõetav kui leht oleks nende ehitamise idee pooldaja. Tegelikult on ju nii, et Postimees pole euroopalikku munitsipaalkorterite ehituse vajadust tänaseni taibanud. Aga nii nagu Postimees, arvan minagi, et munitsipaalkorterid peaks jaotuma ühtlaselt linna eri asumitesse, sest nende korterite elanikud on täpselt samasugused linlased nagu kõik teisedki.

Opositsioon võiks võimul-olija poolt vaadates alati tublim olla. Seda nii Tallinna linnavolikogus kui ka Riigikogus. Esimese osas Postimehe kriitikaga nõustudes saan teise suhtes olla Keskerakonna esimehena ka enesekriitiline.

Mis puutub pronksööle järgnenud rahvuslikku lõhenemist, siis erinevalt peaministriparteist on keskerakondlik Tallinna linnavalitsus jätkanud tõsiste kodurahu kindlustamise programmidega. Sest selle linna elanikena teame meie paremini kui keegi teine, et raskel hetkel ei saa me pugeda Ansipi, tema ämma ega ka Postimehe selja taha.

Edgar Savisaar: Miks ma toetan kaitseväelaste Iraagi-missiooni lõpetamiseks allkirjade kogumist?

2007-10-18T10:08:00.000+02:00

Keskerakonna juhatus võttis möödunud nädalal vastu otsuse, millega toetati internetis mõnede kultuuritegelaste poolt algatatud aktsiooni Eesti kaitseväelaste Iraagi-missiooni pikendamise vastu. Kuigi ma olin linnapea tööülesannete täitmise tõttu sunnitud erakonna juhatuse koosolekult puuduma, toetan igati seda otsust.

Meie kaitseväelaste Iraagi-missiooni lõpetamise sisuline vajadus on Keskerakonna juhatuse otsuses selgelt põhjendatud ning kuna see leidis meedias ka laialdast kajastamist, siis ei hakka ma neid argumente üle kordama.

Mind paelub hästi läbi mõeldud kodanikualgatus, mis muudab kogu ettevõtmise usaldusväärseks. Tahan selle eest kiita internetis pöördumise algatanud ajaloolast Jaak Valget ning Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse õppekava hoidjat Priit-Kalev Partsi. Muidugi jääb vaid nõustuda pöördumise algatajate seisukohaga, et teadmata eesmärkide nimel sõtta tormamine ei ole iseloomulik liitlasele, vaid kannupoisile.

Aga aktsioonist endast. Täiesti selgelt suhtuvad allkirjade kogumise korraldajad oma missiooni tõsiselt. Midagi ei ole tehtud üle jala ja allkirjade andmise süsteem kannatab ka kriitikat. Iga internetis antud allkiri on kontrollitud, välja on jäänud korduvad või muidu kahtlased sissekanded.

Juba ühes eelnevas kirjutises blogis märkisin, et allkirjakampaaniad ja osalusdemokraatia üldse on põhimõtteliselt õige asi. Rahvaalgatust toetan nüüd ja edaspidi. Kuid õiget ja head asja ei tohi ära lörtsida. Nii nagu see juhtus ühe eelmise meedias laia kõlapinda saanud kampaaniaga, millega ühinejate seast võis riigikogulase Keit Pentuse kõrvalt leida näiteks ka selliseid tuntud tegelasi nagu Heinrich Himmler ja Herman Göring. Veel oli seal nõidasid, pätte, põka-juhte ja igat masti muid kummalisi tegelasi. Selliselt kogutud allkirjad tegid algatajatele pigem häbi kui au.

Internetis algatatud Iraagi-missiooni allkirjade kogumine aga näitab, et südamevaluga Eesti riigist hoolivad inimesed suudavad korralikult oma asja ajada. Nende algatuse tulemusel on jõudu ja kaalu.
Arvamusküsitlused on näidanud Eesti inimeste selgelt poolehoidu meie kaitseväelaste Iraagi-missiooni pikendamise lõpetamiseks. Tunnustan neid 1642 inimest, kes eile pärastlõunaks olid julgenud avalikult oma arvamust avaldada. Allkirja andnud inimeste hulk võiks isegi suurem olla. Näitavad ju avaliku arvamuse küsitlused, et enamik eesti rahvast on vastu Iraagi missiooni pikendamisele. Mina igatahes olen oma allkirja andnud ja kutsun teisigi inimesi üles oma tahet avaldama internetis aadressil http://kultuur.edu.ee/~tiithe/iraak/ . Tundub, et tegemist on ausa ja usaldusväärse ettevõtmisega.

Edgar Savisaar: Nord Stream, Eesti poliitiline olukord ja palju muud

2007-09-29T12:36:00.000+02:00

Armsad lugejad,

Riputan siia üles oma kõne Keskerakonna volikogult, mille just maha pidasin. Olen proovinud vältida pikkade tekstide siin välja panemist, kuid seekord ei suuda kiusatusele vastu panna. Arvan, et mõnigi fakt selles tekstis tuleb ka teadlikumale lugejale üllatusena. Lugejaid üllatada, see ju ongi kirjamehe kohus.

Edgar

Edgar Savisaare ettekanne Keskerakonna volikogul
Karksi-Nuias, 29.septembril 2008.

Vastuolud süvenevad veelgi

Tänane Karksi volikogu on vähem kui poole aasta jooksul juba viies kord kui Keskerakonna juhtkond peab nõu poliitiliste arengute üle Eestis. Oleme selle lühikese aja jooksul pidanud neljal korral nõu volikogudel ja kuu taga tagasi toimus meie korraline kongress. Julgen väita, et oleme tänasel poliitmaastikul kõige aktiivsem erakond ja sügiseseks poliithooajaks saanud sisse hea rütmi. Nüüd tuleb sama rütmiga edasi minna ja mitte lasta tuuridel raugeda. Vaagisime mai erakorralisel volikogul oma erakonna sisekliimat, Pärnu volikogul pühendusime peaasjalikult meie ja koalitsiooni suhetel ja vastuoludel, tänasel kogul tahaksin aga arutleda koalitsiooni vastuolude ja erimeelsuste teemadel.

Uus kolmikliit on tänaseks saanud pooleaastaseks ja paslik on küsida, kuidas tundub valitsuse poliitiline sisekliima väljastpoolt vaadates. See pilt ei ole just eriti rõõmustav, kuigi valitsuse või õigemini selle juhi populaarsusreitingut vaadates ja tuleva aasta ülepaisutatud hiigeleelarvet arvestades, peaks suhted Toompea partnerite vahel olema paremad kui kunagi varem. Nagu eluski on tülisid ikka vähem kui on mida omavahel jagada.

Kuigi reformi, isamaa ja sotside näol on tegemist kolme vana poliitilise hundiga, on tõsised vastuolud partnerite vahel lahvatanud kiiremini kui ühegi varasema viimasel kümnendil riiki juhtinud valitsuse puhul. Kas põhjuseks on alateadlik hirm eelseisva majandussurutise ees või lihtsalt kellegi nahaalitsemine kaaslastega valitsuses nagu kunagi Res Publica puhul, on keerukas üheselt hinnata.

Sotside käed lühikesed

Mis siis toimub viimasel ajal koalitsioonikaaslaste vahel? Kaks tendentsi on eristatavad. Valitsus on selgelt jaotunud suureks, keskmiseks ja väikeks vennaks. Erinevalt tavalisest perekonnast, kus väiksemaid hoitakse, käitub aga vanem vend pesamuna, sotsidega, üleolevalt ja kõrgilt. Andmata milleski järele ning püüdes kirjutada kõik vähegi kõlblikud sotside algatused enda nimele. Nagu juhtus näiteks lasteaedade toetuseks mõeldud eelnõuga või siis rahandusministri arglike katsetega jätkata 2008. aasta eelarve koostamise juures Eesti tavapärast konservatiivset joont. Ega selline lähenemine pole üllatav. Vaadetes keskerakonnale kõige lähedasemad sotsiaaldemokraadid on tänase valitsuse paremliberaalsuses selgelt võõrkehaks ja vajalikud ainult Riigikogu häältemasina käigushoidmiseks. On sotside enda õnnetus ja valik, et pildil olemiseks ollakse sunnitud oma maailmavaade ja rahva huvide eest seismine täielikult peaministri soovidele ohverdama. Valitsuse koostöövõime aga kannatab. Küll nappide, aga siiski reaalsete näidete varal võib koalitsiooni sees tähendada alljärgnevat tendentsi. Kui vastuolud on IRL ja Reformi vahel, võidab tavaliselt selle löömingu Isamaa ja ResPublica liit. Kui aga kähmlus käib Sotside ja Reformi vahel, siis Reform sõidab sotsidest lihtsalt üle. Enamjaolt ei toimu see isegi sisulise diskussiooni ja arutelu käigus, vaid külmalt ja jõhkralt. tugevama õigusega.

Kosuv IRL

Isamaa ja Res Publica Liidu positsioonid väärivad rohkem tähelepanu. Ilmselt on Laar lõplikult mõistnud, et kauem oodata ei saa: valijaskonna kaotus reformile võib juba lähitulevikus osutuda pöördumatuks. Ja see on pannud valitsuse keskmise venna ennast aktiivsemalt liigutama. Ning tänaseks edukalt, sest valimistejärgne poliitiliselt taktikaline valekäik Laari tõrjumisega valitsusest, on IRL-ile andnud hoopis vabamad käed oma tahte pealesundimiseks väljastpoolt kabinetti. Samuti pole kõigiga võimalik kakelda. Seda teab reformierakond hästi, olles selgelt hakanud järele andma tugevama valitsuskaaslase survele, et iga hinna eest oma reitingut säilitada. Mis on omakorda keerukas ükskõik milliseid IRLi poolt rahvuslikkuse tugevdamisele suunatud algatusi tõrjudes või eitades. Kõigega tuleb nõustuda. Igatahes on isamaalased oma viimastes avalikes heitlustes reformistidega kindlalt peale jäädud. Kuigi juba on mängus reformistide vana relv - ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud dokumendid lekivad välisministeeriumist taktikaliselt õigetel hetkedel nagu aastaid varemgi. Sooviga diskrediteerida partnerite mainet, näidata neid sisemiselt lõhestatuna ja nii edasi..

Trassiuuringud näitasid kohad kätte

Ilmekaimaks näiteks mõlema tendentsi iseloomustamiseks on lähiminevikust muidugi valitsuse niinimetatud üksmeelne „Ei” Nord Streami uuringutaotlusele gaasitoru rajamise asjus. Sotside president Ilves püüdis küll valitsusele viimasel hetkel sõnu peale lugedes saavutada uuringute lubamist. Mida kiirelt ja elavalt ruttas toetama ka sotside fraktsioon parlamendis ja nende ministrid. Isamaa ja Res Publica kindlat „ei-„d see loomulikult ei mõjutanud.

Ning oli selge, et vaatamata oma esialgsele suurele soovile ikka uuringud Eesti majandusvööndisse ja isegi territoriaalvette lubada, andis valitsuse juhterakond kiirelt järgi. Kui te arvate, et valitsuses peeti mingeid sisukaid vaidlusi Nord Streami teemal, siis te eksite. See istung kestis täpselt kakskümmend kuus sekundit. IRL võis tähistada järjekordset välksõja võitu, sotsid aga tavapärast lüüasaamist. Gaasitoru uuringutel rohkem peatuda ei tahaks. Küll võib aga eeldada, et kui tänane valitsus püsib, siis aasta-pooleteise pärast võime end avastada olukorras, kus veerandminutilise valitsuse istungi järel antakse gaasitorule välja juba ehitusluba. Ja seda ilma uuringuteta, mis on kindlasti ohtlik nii Läänemere keskkonnale kui Eesti riigi julgeolekule.

Tähelepanuväärne on see, et Nord Streamiga seotud meediafirma üheks omanikuks osutus Ansipi lähedane võitluskaaslane ja Stenbocki maja kommunikatsioonibüroo juhataja. Seda fakti püüti küll viimasel minutil mätsida, aga nüüd on ajakirjandus selle välja toonud. Praktiliselt see tähendab, et kõik, millest räägiti valitsuses eesriide ees või taga, oli gaasitoru ehitajatel teada veel enne, kui see sai teatavaks Eesti ajakirjandusele.

Räägiksin lühidalt, kuidas toimus valitsuse istungil gaasitrassi arutelu ja otsustamine. Aruelu ise kestis kõigest 26 sekundit, just-just sekundit, mitte aga minutit. Ansip esines talle omases ilmeksimatus stiilis, öeldes, et välisministeerium on äsja välja tulnud uue ettepanekuga. Kui varem soovitas ta gaasitoru uuringutele JAH öelda, siis nüüd tahab vastupidist. Küsimuse peale, kas on eriarvamusi, mida loomulikult ei olnud, kuulutas Ansip punkti otsustatuks ja saatis seltskonna laiali. Sealhulgas ka need valitsuskoalitsiooni fraktsioonide esimehed, kes olid tulnud Stenbocki majja, valmisolekuga peaministriga ja Reformierakonnaga diskussiooni pidada.

Omapärane on veel see, et alles samal hommikul oli Paet esinenud Hommikutelevisioonis, kus oli kõigiti toetanud uuringuteloa andmist. Kas oli tegu kokkumänguga või pani peaminister rahva keeli väljendudes Paeti lihtsalt tanki, ei tea. Pean aga loogilisemaks, et tegu oli erakonnasiseste võimumängudega, kus Ansipil oli vaja Paeti alandada ja tema tiibu kärpida. Igatahes tuli välisministril alla neelata mõru pill ning jääda rumala tuulelipu rolli, kelle arvamus muutub kardinaalselt vähem kui paari tunni jooksul.

IRL lõhestamine saab hoogu

Siiski hoolitseb koalitsiooni juhtjõud, viimasel ajal üha elavamalt, selle eest, et IRL-is säiliksid ja süveneksid sisevastuolud. Sisemiselt tugev partner on neile ohtlik ja seetõttu jätkub mäng, mida alustati juba enne ühenderakonna loomist vastasseisu tekitamisega Laari ja Veskimäe tiiva vahel. Kindlasti pole kaugel ajad, kui hakatakse vastuolusid ja intriige puhuma Laari ja Partsi vahel. Parts on täna kujunenud üheselt IRL-i poliitikuks number kaks. Ning , mis saaks reformistidele olla magusam kui Laari ja Partsi omavaheline kaklus. Mida rohkem IRL-i tipud kaklevad, seda turvalisemalt tunneb ennast Reformierakond, seda rohkem on tal ruumi laiamiseks ja ülbamiseks.

Isamaa ja Res Publica on kindlalt valitsuses. Sellele vaatamata on koalitsiooni tugevamaks kriitikuks nii eelarve kui muudes rahandusküsimustes endine rahandusminister ja IRL-is kutseliseks siseopositsionääriks muutunud Taavi Veskimägi. Küll kiirendab uus eelarve tema meelest inflatsioonispiraali, küll on valitsus ja rahandusministeerium saamatud eurole ülemineku tagamiseks vajalike sammude astumisel. Loomulikult on Veskimäel sisuliselt õigus aga tema väljaütlemistest kumab siiski enam läbi kellegi soov oma erakonda pidevas pinges hoida. Nagu ka Veskimäe tiiva katse enne isamaalaste Tallinna üldkogu tõestada lendlehtedega, et Laar ja Parts on mehed, kes soovivad kiirelt astuda pealinnas koostööle Keskerakonnaga. Milles poleks lõpuks midagi imelikku, sest koostööd on varemgi tehtud. Ent tänasel päeval, ilma ühegi tõese pidepunktita, näib see järjekordse katsena IRL-i sees segadust tekitada.

Partsi naasmine

Ära ei saa unustada veel ühte endist peaministrit, minu järeltulijat majandusministri toolil, Juhan Partsi. Kaks ja pool aastat tagaplaanil on Partsi õpetanud kannatlik olema ja oma aega ootama. Nüüd tundub, et aeg hakkab saabuma ja osa endiste ResPublikaanide tuumikust kavatseb alustada tagasitulekut erakonna valitsemisse. Tallinna juhatuses on endiste Res Publica liikmete käes 11, isamaalastel aga vaid 6 kohta. Ilmaasjata ei toodud erakonda
kiirkorras juurde enam kui 150 uustulnukat, kes tulevikus hakkavad hääletama ka partei esimehe valimistel. Ja Parts näeb siin kindlasti uue võimaluse avanemist ning Palts oma kolmandat tulemist pealinnas.

Sisemine heitlus reformis

Täielikult uus ja mõneti hämmastavana tunduv on fakt, et mõningate küsitlustulemuste põhjal erakordset toetust nautiv peaminister ja tema erakond on siiski sisemiselt nõrgem ja haavatavam kui eales enne. Viisil, mis ilmselt hakkab peatselt lausa torpedeerima valitsuse tegevust. Jutt on eeskätt kahest seadusest, mille mõlema autoriks on reformist Langi poolt juhitud justiitsministeerium. Nii uus perekonnaseaduse kui korrakaitseseaduse eelnõu on halvim näide sellest, kuidas kabinetivaikuses sündinud dokumendid lähevad vastuollu inimeste tegelike soovide ja lootustega. Tavapäraselt räägitakse probleemsed kohad selliste üldrahvalike asjade puhul nii valitsuses kui erakondade sees põhjalikult läbi. Seekord tundub, et mitte. Mõlemal eelnõul on kriitikuid kõigis opositsioonierakondades aga kõige tugevam hääl kostab Reformierakonna enda seest. Põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde viitab oma arvamuses perekonnaseaduse kohta otsesõnu, et see muudab inimese elu mõttetult keerukamaks, võimalikud kohtuvaidlused kulukamaks ja jätab ikkagi pahatahtlikule poolele nihverdamisruumi. Veelgi hullem on seis korrakaitseeelnõuga, mille Linde juhitav komisjon lasi allavett, teatades, et tegu on põhiseaduse olulisi sätteid rikkuva eelnõuga, mis viib politseiriigi tekkimiseni Eestis. Karmid sõnad aga nii tundub see meilegi. Kuna põhiseaduskomisjon on mõlemale eelnõule küllalt selgelt vastu, siis võib tulemuseks olla ootamatu olukord, kus valitsuse poolt esitatud seaduseelnõud kukutatakse Riigikogus läbi koalitsiooni enda häältega.

Vägisi jääb mulje, et peaminister on arvamusel, et püsib ametis ja partei eesotsas vaid senikaua, kuni isiklikku populaarsust õnnestub hoida. Sellest on tingitud ka omaenda erakonna ministrite ootamatud lükkamised olukorda, mida algajagi poliitik suudaks vältida. Veelkord gaasijuhtme juurde tagasi pöördudes tasub meenutada, et viimase hetkeni lasti ambrazhuuril pikutada välisminister Paetil. Vaid paar tundi enne pool minutit kestnud valitsuse istungit saadeti ta, ilmselt erakonna otsusest informeerimata, televisiooni ja lasti kaitsta uuringute lubamist. Millest oli selleks hetkeks juba teada, et neid ei tule.

Vahetatakse peaministrit

Aeg-ajalt tekib tundmus, et seekord on reformistide tagatoas otsustatud mitte vahetada tavapäraselt koalitsioonipartnerit. Sest tundub ohtlik lasta üldse tekkida mõne muu koalitsiooni algetel. Strateegide kava võib seekord ette näha vaid peaministri asendamist, seda enam kui viimane muutub üha vastuvõetamatuks ühele või mõlemale koalitsioonipartnerile. Paistab, et Ansip ei välista taolist asjade arengut ja tegeleb juba täna jõuliselt võimalike konkurentide, kellest Paet on kahtlemata tugevaim ja enam esile tõstetud kandidaat teda asendama, šansside vähendamisega.

Politikaanluse võidukäik

Kokkuvõtlikult ütleksin, et vaatamata rahva näilisele toetusele tundub valitsuskoalitsioon olema sisemiselt nõrk. Omavahelised vastuolud ja pidev nääklemine on süvenenud kiiremini kui kunagi varem. Kemplevad nii erakonnad kui sisemised grupeeringud parteides. Taolised heitlused on aga kurnavad neile, kes peaks poliitikutest enim kasu saama - rahvale. Puhas politikaanlus, mis hetkel Toompeal ja Stenbockis näikse üha enam võimust võtmas, on riigile otseselt kahjulik. Tõusuajal ei panda seda kahjuks eriti tähele, ent muude probleemide süvenedes märgatakse üha enam ja tehtakse oma järeldused.

Majanduse kukkumine

Teise tähtsa blokina tahaksin oma tänases ettekandes pühenduda majandusteemadele. Suure tõenäosusega võib öelda, et tänase, eelkõige aga homse ja ülehomse päeva kontekstis on majandustemaatika isegi olulisem koalitsiooni sisepoliitilisest ja omavahelisest kemplusest ja maade ning võimupiiride jagamisest. Majandus ei näita kaugeltki paranemise või isegi stabiliseerumise märke. Üksteise järgi alandavad tuntud spetsialistid lähiaasta majanduskasvu prognoose. Alles sel nädalal lugesime autoriteetse Den Danske Panga prognoosi, et järgmisel aasta ei maksa Eestil oodata rohkem kui 4,5 protsendilist majanduskasvu. Nii nigelat kasvu ei ole meil pikka aega olnud ja nii kehva prognoosi järgmiseks aastaks pole ka veel tehtud. Kõik see annab tunnistust, et järgmine aasta võib tulla veel kehvem kui prognoositud 4,5. Seda enam, et järgmise aasta statistikabaas alustab selle aasta tugevast esimesest kvartalist ja täiesti korralikust teisest kvartalist. Vaatamata sellele, et käesoleva aasta II kvartali majanduskasv oli võrrelduna järgmise aasta prognoosidega suhteliselt korralik, tuleb möönda, et nii tagasihoidlikku majanduskasvu pole Eestil olnud pikki aastaid. Ei tahaks küll spekuleerida, kuid fakt jääb faktiks majanduskasv hakkas käima vähisammul, kui meid valitsuses enam ei olnud.

Veelgi omapärasem, et juhtus see nii kiiresti. Pikka aega hooplesid ja uhkustasid Eesti poliitikud meie majanduskasvuga - ning isegi õigustatult. Nüüd aga vaatame tõele näkku isegi Venemaa on majanduskasvult meist mööda läinud. Väga palju on viimastel kuudel räägitud ja spekuleeritud erinevate majanduslanguse vormide üle. On räägitud pehmest maandumisest, on räägitud ka tugevast põrumisest. Täna on vist veel veidi vara ja ennatlik ennustada, milline see maandumine tuleb, kuid kõik viited ja eeldused näitavad, et ülemäära pehmele maandumisele me täna loota ei saa. Kui üldsegi oli pehme maandumise stsenaarium olemas, siis tänaseks on see aeg lootusetult kaotatud ning tagasi seda enam ei tee. Kuid asjal on ka teine pool. Julgen väita, et pehme maandumise korral võivad protsessid vinduma jääda ja kvalitatiivset majanduskeskkonna arengut ei toimu. Ettevõtjad pääsevad nii-öelda kergelt ja suuri muutusi ei pruugi toimuda. Pean silmas suurte muutuste all vajalikkust üha enam rakendada teadmistepõhist tootmist ning arusaama, et ettevõtete edu võti seisneb eelkõige ekspordis, mitte aga üha suurenevas sisetarbimisele suunatud tootmises. Näitena tooksin Venemaa 1997 aasta defaulti. Püramiidiskeemile rajatud Venemaa tollane majandusmudel varises lõpuks kokku. Suured majandusraskused Venemaal, millele lisandus ka rubla devalveerimine, puudutasid ka paljusid meie ettevõtjaid. Tollel ajal langes ka Eesti majanduskasv ning mingil perioodil jõudis see lausa nulli. Kuid tuleb meie ettevõtjatele au anda, sest suhteliselt lühikese perioodi jooksul suudeti oma tootmist ja tegevust ümber korraldada nii kardinaalselt, et selle tulemusena ajutised kaod heastati. Kui toona sundis Eesti ettevõtjaid oma strateegiat ümber vaatama meie idanaabri majanduslik nõrkus ja ebakindlus, siis täna on pilt idasuunal sootuks teine. Selle asemel, et lõigata matti naabri majanduslikust kasvust ja nende majanduslikust tugevusest, teeb praegune valitsus kõik selleks, et idaäri oleks meie sisepoliitilise rumaluse ja künismi tõttu kui mitte võimatu, siis vähemalt maksimaalselt raskendatud. Ja seda räägib enamus Eesti ärimeestest, kellega viimastel kuudel olen kohtunud. Ja neid pole üldsegi mitte ainult transiidisektorist, sama juttu räägivad ehitusmaterjalide tootjad, turismisektori inimesed, põllumajandustootjad ja paljud teised. Loodus ei salli tühja kohta, veel vähem sallib tühja kohta majanduskeskkond. Meie lõunanaabrid lätlased ja leedulased ning põhjanaabrid soomlased ei tea, kuidas küll tänada taevaisa sellise kingituse eest, mille ise neile tegime. Paljud kallid ja soodsad lepingud idanaabritega on neile üle läinud ning ekspresident Lennart Mere omal ajal püstitatud tees, et Eesti on kui sild ida ja lääne vahel on saanud täieliku fiasko osaliseks. Õblukese ja kipaka, kuid siiski silla, asemel on rajatud majanduslik kuristik kahe riigi vahel. Hiljaaegu rääkis mu hea ärimehest sõber, kes tegutseb aktiivselt ka Läti turul, et mõned Läti ettevõtlusorganisatsioonid on teinud ettepaneku läheneva Läti Vabariigi iseseisvuspäeva puhul annetada Andrus Ansipile kõrge auraha eriliste teenete märgiks Läti riigi ja majanduse ees. Ma tõesti ei tea, kas tegu on naljaga või tõsise ettepanekuga. Aga ega ilmaasjata ei öelda, et igas naljas on terake nalja ja suur osa tõtt. Ja eks juhul, kui inimene on rohkem teinud mõne teise riigi heaks, kui oma kodumaa tarbeks, tuleb ka seda auraha stoiliselt kanda. Hoolimata sellest, et antud loos on kõige rohkem kibedat irooniat eestlaste aadressil.

Tähelepanekuid eelarvest

Alles poolteist nädalat tagasi toimus veel üks tähtis majanduspoliitiline samm. Nimelt sai valitsus ühele poole järgmise aasta eelarvega. Väga kaugele ulatuvaid järeldusi oleks veel vara teha, on ju eelarvekava alles jõudmas Riigikogu menetlusse, kuid mõningaid tähelepanekuid tahaksin teiega jagada küll. On aspekte, kus eelarve rõõmustab: nii on ette nähtud riigiteenistujatele järgmisel aastal enam kui 20 protsendiline palgakasv. Need on kõik need valdkonnad, millest meie, Keskerakond, oleme aastaid rääkinud: õpetajad, politseitöötajad, päästjad, arstid ja paljud-paljud teised. Täna võib küll täie tõsidusega väita, et Keskerakonna poolt algatatud palgareform on käima läinud. Ja see on hea, küsimus polegi mitte niivõrd selles, kas meie oleme võimul või mitte, vaid selles, et suudame oma lubadusi täita ka opositsioonis olles. Meie poolt kevadel väljakäidud palgareform ei olnud valimiskampaania kohustuslik populistlik osa, vaid majandusliku reaalsuse kaine ja adekvaatne hinnang ning tuleviku vajaduste kiretu prognoosimine. On hea, et tänane koalitsioon on meie toonased dokumendid ja lähtealused korralikult läbi tudeerinud ja jõudnud samadele seisukohtadele kui meie – ilma palgareformita ei ole ei Eesti riigil ega majandusel tulevikku. Me ei ole oma ideid patenteerinud ega vaja ka erilist tänu, küll aga võiks ehk mõni meie toonane eriti käremeelne kriitik vähemalt viisakusest vabandada ja tunnistada, et läks kampaanias liiga isiklikuks ning jäi veidi vähe sisuliseks.

Kui käivitunud palgareform välja jätta, siis ega rohkem põhjust järgmise aasta eelarve osas koalitsiooni kiita polegi. Eelarve teeb nukraks ning tõstatab hulga küsimusi. Osadele küsimustele julgen väita, ei suudaks vastata ka kõige targemad pead. Kui võtsime vastu 2007. aasta eelarve, siis toimus see kasvava majanduse ja üleüldiste positiivsete uudiste ja ootuste taustal. Ometigi tõusis käesoleva aasta eelarve võrreldes eelmise aasta omaga kõigest 18 protsenti. Saime selle eest kõva kriitika osaliseks sotside poolt. Praegune rahandusminister ennustas meile kiiret hukku ja ebareaalseid numbreid. Sel aastal on vastupidi, majandus jaheneb ja kasvutempo aeglustub silmnähtavalt, ka sisetarbimine on vähenenud ja inimeste optimism on tublisti kahanenud. Ometigi tõusevad järgmise aasta eelarvenumbrid 25 protsendi võrra. Asjaolu, et eelarve on ülejäägiga, on hea, kuid nõustun paljude analüütikutega, kes väidavad, et sellise eelarve mahu juures, kus valitseb palju selgusetust ja tendentsid on negatiivsed, peaks eelarve ülejääk olema vähemalt kaks korda nii palju kui ta on täna planeeritud. Jääb arusaamatuks, kuidas kavatseb valitsus kindlustada eelarve täitmise. Kui on mindud seda teed nagu 1993. ja 1994. aastal, kui eelarve põhiliseks täitjaks oli inflatsioon, on nimetatud eelarve küll üks küünilisemaid ja inimeste vaenulikumaid. Ei saa ju jätta märkimata, et järgmisel aastal tõuseb ka maksumaksja maksukoormus. Ning kui inflatsioon sööb ära palgakasvu, leiame me ennast kõik uuesti lõhkise küna eest. Ja ei aita siin ei tulumaksualandused ega teised magusad lubadused. Raha võib ju rahakotis rohkemgi olla, kuid tema ostuväärtus on tunduvalt väiksem kui eile. Paar sõna siiski veel inflatsioonist: ei ole vist väga palju teemasid kus nõustuksin või lausa tsiteeriksin Taavi Veskimägi, kuid olen kahe käega sama meelt, mis temagi, et selline inflatsioon nagu täna on amoraalne. Ka teine endine rahandusminister on praegusele eelarvele andnud kriitilise hinnangu. Nii väitis Aivar Sõerd, et 2008. aasta eelarve on inflatsiooni kiirendav ja soodustav dokument. Jääb tõesti vägisi mulje, et praegune koalitsioon on oma majanduspoliitilisi ebaõnnestumisi peitmas hüperinflatsiooni taha, tahtes raporteerida vaid numbritest, mitte aga sisust nende numbrite taga.

Tooksin siiski ka mõned arvulised näitajad iseloomustamaks paremini järgmise aasta eelarvet. Nii võidavad inimesed tulumaksu langetamisega kokku 1,2 miljardit krooni, kuid kaotavad aktsiiside tõusuga üle 2 miljardi krooni. Maksu langetamisest võidavad kõige jõukamad 10 protsenti, võrreldes tuludega kaotab aktsiisitõusudega enamus inimesi. Omavalitsuste tulubaasi tulumaksust ei tõsteta, see jääb 11,9 protsendi juurde. Tuletan meelde, et meie tõstsime seda numbrit 0,3 protsendi võrra. Toimetulekutoetuseks eraldatakse 100 miljonit krooni, mis ei kata isegi praegust tegelikku vajadust, eriti arvestades kaugkütte, kütuse, vee ja muu hinnatõusu.

Õpetajate palgatõus ei ole piisav, eraldatud vahenditest jääb keskmine õpetaja palgatõus 15 protsendi juurde, kuigi koalitsioonileping lubab kõrgharidusega õpetaja palgamiinimumi viia keskmise palga tasemeni. Aastaid tõstmata puuetega inimeste sotsiaaltoetused tõusevad naeruväärselt vähe – näiteks keskmise puude korral 200-lt kroonilt 260-le kroonile, raske puude korral 420-lt kroonilt 550-le kroonile. Kogu pensionitõus nelja aasta jooksul tehakse 5 miljardiga, mille meie panime pensionikassase. Muutsime ka sotsiaalmaksuseadust, mille tulemusel laekub sel aastal sotsiaalmaksu ligi 30 protsenti rohkem. Kui meie ajal pandi eelmiste aastate eelarve ülelaekumised pensionikassase, siis praegune koalitsioon paneb 2006 aasta ülelaekumised, mida on 1,5 miljardit krooni, üldisesse riigikassa reservi. Ja seda vaatamata sellele, et oli nende poolt lubadus, et nimetatud raha läheb pensionikassasse. Kui aga vaadata pensionitõusu lubadust, siis aastaks 2011 moodustab keskmine vanaduspension ca 45 protsenti keskmisest netopalgast, meie lubadus ja soov oli aga viia see suhe 50 protsendini.

Euro on unustatud

Kui eelmisel, koos Keskerakonnaga valitsusel oli selge kava, millal ja kuidas Eurole üle minna, siis praegune on euro sootuks unustanud. Ja pole ka ime, rääkigu nad eurost palju kulub, euro pole neile kasulik, sest eurotsoonis ei toida eelarvet mitte inflatsioon, vaid reaalsest majanduskasvust laekuvad eelarvelised vahendid. Valitsus peab kui pidu katku ajal, kui oleks vaja veidi enam säästa ja mõelda tavakodaniku rahakoti peale, kulutatakse täiega ja arutult. Kas tõesti kardetakse, et valitsuse iga jääb nii lühikeseks ja kõik, isegi ülesblufitud valimiseelsed lubadused tuleb summida järgmise aasta plaani. Peale meid tulgu või veeuputus - nii iseloomustaksin ma järgmise aasta kõige tähtsamat finantsdokumenti tänase pilguga. Loodan siiski väga, et veel orasroheline dokument saab korraliku paranduse Riigikogu saalis. Usun, et meie Riigikogu majandustemaatikaga tegelevatel komisjoni liikmetel saab olema tahtmist ja jõudu seda dokumenti parandada ja eks selle põhjal otsustamegi, kas Keskerakond seda toetab või hääletab 2008. aasta eelarvele vastu. Meie prioriteedid on palju laiemad ja sisukamad kui ainult palgareform. Meie prioriteet on jätkusuutlik areng ka peale 2008. aastat ning negatiivse lisaeelarvega me küll valitsust järgmise aasta parlamendis näha ei soovi.

Minu blogi juubeliks!

2007-09-12T14:01:00.000+02:00

Pean tunnistama, et ei ole väga tähelepanelikult jälginud reageeringuid sissekannetele minu blogis. Nüüd panin tähele, et blogi külastajate arv on ületanud 100 000-nde piiri. Need ei ole muidugi 100 000 erinevat inimest, mõned vaatavad blogisse sagedamini, teised harvem. Hea meel on aga kõiki neid kohata.

Minu blogil on kaht liiki külalisi – ühed ainult loevad, teised ka kommenteerivad. Eriti hea meel on lugeda neid, kes vastu vaidlevad. Poliitikud kipuvad mõtlema, et neil on alati õigus. Mina nii julge ei ole. Mind innustavad pigem need kommenteerijad, kes teevad värskeid ettepanekuid või annavad mõista, et mõnda asja tuleks teha teisiti. Sellised tähelepanekud on igale blogi kirjutajale palju olulisemad, kui mõni arvab.

Poliitilised blogid said Eestis populaarseks eelmiste valimiste eel. Siis olid need justkui moe asi. Tänaseks on esialgne vaimustus jahtunud, aga ma usun, et otsese ja vahetu suhtlemisviisina jäävad blogid ka poliitikas püsima. Internet on muutnud poliitilist kommunikatsiooni üldse. See on olnud revolutsioon kommunikatsiooni vallas, mille tulemusena mõttevahetus ja ideede vahetus üha kiirenevad. Teisiti ei saakski olla, infot tuleb üha rohkem, aga samal ajal on järjest keerulisem sellest olulist teavet välja selekteerida.

Pole kunagi huvi tundnud, kui palju loetakse Eestis teiste poliitikute blogisid. Kõik võimalikud reitingud on tänapäeval selgelt üle tähtsustatud, võib olla teeb keegi ka blogide kohta edetabelit? Siiski ma ei usu, et mõni poliitik kirjutab blogisse vaid selle nimel, et enesele auditooriumi tähelepanu võita. Poliitikud kirjutavad blogisse oma ideedest ja tähelepanekutest, sest nad sügaval sisimas usuvad, et nii on õige.

Mõtlesin mida öelda teistele blog ipidajatele maailmas. Blogi jõud on selles, et igaüks omaette võib olla kirjanik või ajakirjanik või muidu avalikkuse ees oma mõtete väljendaja. Kes kord on hakanud blogi pidama, sellel tuleb kirjutada, mis tundub tähtis olevat ja nii nagu keegi oskab ning jõuab. Ei maksa hakata kehtestama kõikvõimalikke reegleid selle kohta, mida tohib blogis teha ja mida mitte. Jäägu see sfäär võimalikult kauaks avatuks ja igaühe enda kujundada.

Edgar Savisaar: Demokraatiast

2007-08-24T14:13:00.000+03:00

Eesti avalikkuses on tekkinud olukord, kus enam ei söandatagi igakord tõtt välja öelda, vaid ollakse vait või piirdutakse konjunktuursete pooltõdedega. Ei söandata tunnistada, et meie ajakirjanduses on tekkinud sisetsensuur. Ei julgeta mainida, milline on ikkagi meie edusammude sotsiaalne hind? Ei peeta heaks tooniks nõuda Eesti sõdurite väljatoomist Iraagist.

Erinevalt ametlikust retoorikast, ei arva mina, et selline nõudmine oleks ebalojaalne meie kaitseväelaste suhtes. Vastupidi mulle tundub ebalojaalne, et tsiviilisikutest poliitikud isegi mitte ei küsi endalt ja üksteiselt, - ega me Eesti vapramaid sõdureid pole võõrasse ja valesse sõtta saatnud? See on küüniline.

Ma ei teagi, kas me oleme arad või ükskõiksed, aga üks pole parem kui teine. Eriti kehtib see välispoliitika kohta, millega me tegeleme üha vähem. Tahaksin julgustuseks viidata USA demokraatidele, kellel järgmisteks valimisteks saab kaheksa aastat opositsioonis ja kelle kurss on saanud üha võitluslikkust juurde.

Demokraatide juhid ei karda avalikult välja öelda, et Iraagi sõja alustamine oli viga. Et oli viga eirata mitmete Euroopa suurriikide vastuseisu ja ÜRO resolutsiooni puudumist ning et USA juhitavasse sõtta Iraagis viis presidendi poolt antud teadlik valeinformatsioon.

Nemad julgevad soovitada läbirääkimisi ka vaenlasega. Pigem rääkida ja läbirääkida kui sõda pidada. Seda ka Iraaniga.

Demokraadid hindavad NATOt kuid juhivad tähelepanu, et aina suurenev missioonide arv nõuab ka enam vahendeid.

Meie Eestis peame väikeriigina silmas pidama, et väikeriigi tuumarelvaks on rahvusvaheline õigus. Seega ei tohiks enam korduda, et osaleme sõjakäigus, millel puudub rahvusvahelisel õigusel põhinev tugi.

Kuid demokraadid seisavad ka sisepoliitikas meiega sarnaste väärtuste eest: Hillary Clinton nõuab keskklassi tugevdamist sama häälekalt nagu teevad seda Kadri Must ja Evelyn Sepp.

USA demokraadid hoiatavad: eliidi sissetulekud kasvavad, tavainimeste palk aga vindub. Hüppeliselt on tõusnud eluasemelaenud. Tervishoiu ja hariduskulud muudkui kasvavad. Eelmisel aastal läks enam inimesi pankrotti, kui lõpetas kolledži!

Kui Eestis räägiks mõni poliitik sama juttu, siis öeldaks tema kohta: ta kõneleb nagu keskerakondlane. Kas ei kõla uhkelt! Seista demokraatia eest tähendab julgelt oma tõde kuulutada – ühtemoodi nii suures Ameerikas kui ka väikeses Eestis.

Edgar Savisaar: Uue kooliaasta algus, muuhulgas lemmikloomadele

2007-08-22T12:35:00.000+03:00

Olen oma blogi lugejatele lubanud, et püüan jõudumööda kirjutada poliitika kõrval ka loomadest ja inimestest, kultuurinähtustest ja teadustest. Allolev teade ongi samm selles suunas.

Uudis nimelt selline, et minu saksa lambakoer Othello võttis eile jalge alla raske koolitee. Sarnaselt paljudele Eesti lastele, kes pisut enam kui nädala aja pärast 1. septembril võtavad samuti ette koolitee – kes esimest, kes mitmendat aastat.

Loomulikult on võrdlus omajagu kohatu.

Kooliharidus peaks lastele andma iseseisvust ja iseteadlikust, alusteadmisi, mis kannavad mõtet vabalt ja sõltumatult tulevases iseseisvas elus. Koertekooli eesmärk on pigem alluvust õpetada.

Samas, mitte päriselt – koerte koolitamise juures (millega olen elu jooksul omajagu kokku puutunud, nagu iga hea lemmikloomaomanik) on sama tähtis juurutada õigeid käitumisnorme ning lõppude lõpuks jõuda nii kaugele, et koer suudab adekvaatselt ja iseseisvalt elus ettetulevate olukordade üle otsustada.

Huvitav on jälgida, kuidas sarnaselt koolikeskkonnale tuleb ka koertel end teiste seas kehtestada. Kiiresti loksuvad paika oma hierarhiad ning saab selgeks, kes on kes. Loodan kõigiti, et minu koer ei tunne end tõrjutuna ega tõrju teisi. Ta on ulakas, aga siiski heatahtlik.

Lapsed mõtlevad juba algklassides tuleviku peale.

Mida vanemaks nad saavad, seda sihikindlamalt oskavad nad haridust tähtsustada. Koeradele tuleb selgeks teha, et kui ta hästi õpib, omandab territooriumi kaitsmise kunsti ja muud taolist, siis keegi teda ketti ei pane ja ta võib aias vabalt ringi joosta.

Õppimine tähistab niisiis vabadust.

* Pildil pole küll Othello, kellest mul kahjuks pole hetkel pilti üles laadida. Viga, mis saab parandatud. Õnneks leidsin internetist päris sarnase tegelase. Pilt pärineb siit: http://www.dogcastradio.com/

Edgar Savisaar: 20. augustile mõeldes…

2007-08-13T13:48:00.000+03:00

Lähenemas on pikk nädalalõpp – paljudele meie seast tähendab see puhkusepikendust või lihtsalt kolme töövaba päeva. Kas mõeldakse ka sellele, mispärast esmaspäev on vaba?

Öeldakse, et inimese mälu on lühike, aga tõsi on ka see, et traditsioonid ja ühised ettevõtmised aitavad olulist meeles pidada ning elus hoida. Meie olulisemaid riigipühi on kindlasti vabariigi sünnipäev. Sellest päevast on saanud traditsioon, oleme seda nii salaja kui avalikult tähistanud juba 89 aastat. Kahjuks jääb aga järjest vähemaks neid, kes võivad öelda, et olid ka esimese aastapäeva tähistamise juures. See ei tähenda sugugi seda, et me ei võiks uusi ilusaid traditsioone luua. Hetkel on 20. augusti tähistamine ainus riiklik püha, mille me ise oleme loonud. Õiguse seda tähistada ise kätte võidelnud. 16 aastat on möödas neist pöördelistest päevadest, mil Eesti rahvas võitles ühise asja eest.

Tänaseks on tol aastal sündinud lastest saanud meie uus põlvkond. Noored, kes ei ole päevagi elanud okupatsioonis. Kosmopoliidid, kes on sageli rohkem reisinud kui nende vanemad, kelle suhtluskeel on täis pikitud ingliskeelseid väljendeid ning kelles rahvustunne tekib üldjuhul vaid siis, kui saab spordivõistlustel kaasmaalastele pöialt hoida. Nemad ei tea, mis tähendab olla vabaduseta, elada ilma valikuteta. Tegelikult on see ju uhke tunne, et nendesuguseid on juba terve põlvkonna jagu, sest otsus, mis 1991. aastal langetati, tehti just nimelt tuleviku nimel.

16 aastat tagasi julgesid inimesed unistada, julgesid võidelda ja julgesid muutuda. Tänapäeval võib sageli kuulda inimesi, kes meenutavad endisi aegu ja räägivad, kui tore oli „vanal heal nõuka ajal”. Tuleneb see lihtsalt nostalgiast (nooruses oli rohi rohelisem) või on inimesed tõesti oma riigist juba väsinud?

Loodan, et mitte. Et see nii ei oleks ja et tol päeval saavutatud vabadus oleks oluline ka meie lastele, võiks igas Eesti peres olla vähemalt üks inimene, kes 20. augustil kasvõi korra mõtleb selle päeva tähendusele. Kas heiskab oma majale lipu, ostab tordi, läheb sõbrale külla või meenutab lihtsalt toonaseid aegu. Tore, kui oleks ka neid, kes tulevad hommikul Toompeale 20. augusti kivi juurde lillede asetamisele või päeval Raekoja platsi kontserdile.

Pean siinkohal kiitma meie president Toomas-Hendrik Ilvest, kes tegi tõeliselt meeldiva üllatuse ja korraldab sarnaselt eelmisele presidendile 20. augustil Kadrioru roosiaias vastuvõtu. Ta on hetkel vist küll üks vähestest võimul olevatest riigimeestest, kes seda päeva ametlikult tähistab. Kui näiteks peaminister Mart Siimanni ajal korraldas 20. augusti üritusi eeskätt Vabariigi Valitsus, siis viimastel aastatel on selle korraldamine jäänud Tallinna linna õlule. Mis seal imestada – kui omal ajal 20. augustit Riigikogus riiklikuks pühaks hääletati, siis oli ju praegu valitsev koalitsioonijuht Reformierakond sellele vastu. Aga küllap on selles ka midagi head, sest järsku kipuks valitsus sel päeval muuhulgas veel ise lavale mõnd halenaljakat näidendit tegema või üks teadaolevatest ministritest koguni „Taasiseseisvumise tumedat„ pruulima.

Kutsun kõiki 20. augustit vääriliselt tähistama!
Tundkem rõõmu oma iseseisvast riigist!

Lisan siia juurde 20. augusti tähistamise ürituste kava Tallinnas:

9.00 Lillede asetamine 20. augusti mälestuskivi juures Toompeal.
9.30 Lillede asetamine Vabaduse kella juures Vabaduse väljaku.
10.00 Nõelasilma ja Trepi tänava avamine Harju tänaval.
12.00 - 16.30 Kontsert "Vabaduse lapsed IV - Tallrock 2007" Harju mäel.
Kava juhib rokitaat Riho Baumann.
Esinevad: Brides in Bloom, Soterios, Speed King, Pimpfish, The Nymph.
Tastuta.

16. 00 - 18.30 Kontsert "16 aastat vabadust" Raekoja platstl.
Kontserti juhivad Mait Malmsten ja Jüri Nael.
Esinevad: Meero laululapsed, Jassi Zahharov ning "Eesti otsib Superstaari" finalistid Birgit Õigemeel, Luisa Värk, Rivo Kingi, Anna-Liisa Supp, Nele Kirsipuu, Mariann Saar, Mihkel Ratt, Raimondo Laikre.Tasuta.

Edgar Savisaar: Lihtne politseinik tegi au endale ja minulegi

2007-08-01T15:35:00.000+03:00

Lubasin oma blogi lugejatele kirjutada augustikuus sellest kahetsusväärsest juhtumist, kui ma autoga ületasin lubatud sõidukiirust. Miks just augustis? Eeldasin, et selleks ajaks on politsei minu väärteo suhtes otsuse teinud ja mul on rohkem põhjust sellest rääkida.

Juhtus see 10. juulil Viitna - Koljaku tee 7-ndal kilomeetril. Olin puhkusel ja sõitsin oma Nissaniga Rakverest Võsu poole. Mul ei ole aastaid olnud probleeme liikluspolitseiga ja ma olen mõelnud - millest seekordne rikkumine? Küllap ikka tähelepanematusest. Ees oli 70 märk, võtsin kiiruse maha, aga sellele peatselt järgneva 30 märgi jätsin tähele panemata. Politseipatrull ei olnud põõsas, üks meestest väljus autost ja andis märku peatamiseks. Mõtlesin veel, et küllap neil on mingit abi vaja, muud midagi. Politseinikelt sain teada, et olin möödunud ka 30 kilomeetri märgist ning mulle näidati, et olin juhtinud autot kiirusega 75 km/h. Ega mul ei olnud midagi öelda või millegi üle vaielda, olen süüdi ja sellisel teol ei ole õigustust.

Äsja tuli mulle teade, et Rakvere politseiosakonna komissar Jüri Linask ja nooremkonstaabel Toomas Šarin on teinud minu suhtes ka otsuse, millega määrati trahv 3900 krooni ja lisakaristusena võetakse ära sõidukijuhtimise õigus kolmeks kuuks. Nagu otsuses on öeldud, lähtutakse selle tegemisel „võrdse kohtlemise printsiibist ja arvestades praeguseks välja kujunenud karistuspraktikat”.

Lugedes seda otsust tundsin ennast lausa tõstetuna. Mulle kohaldati niisugune karistus, mida seni sellisel juhul pole vist tehtud. Tuletan meelde üht lauljat, kellel samuti alles hiljuti load ära võeti, aga seda seoses joobesolekuga. Tean ka üht parteijuhti, kellega peaaegu samamoodi käituti, kuid temal oli see vähemalt teine rikkumine lühikese aja jooksul. Meenub vähemalt neli ministrit, kellel oli probleeme kiiruse ületamisega, aga minu teada ei võetud kelleltki neist juhtimisõigust isegi pärast mitmekordset rikkumist.

Püüdsin täna uurida kui palju on neid inimesi, kellel on juhtimisõigus ära võetud pärast esmast rikkumist, kuid ega ma selgust ei saanud. Küllap neid on veelgi, aga tundub, et tegu ei ole siiski päris „võrdse kohtlemisega”.

Tuleb välja, et ma olen võrdsem kui teised ja mul on selle üle hea meel. Minult nõutakse rohkem kui teistelt ja õige see ongi. See, et politsei silmis on mind eraldi esile toodud ja teistest eristatud, kohustab kindlasti ka edaspidiseks. Õigusega ja ilma mingi irooniata.

Aga veelkord – ma ei õigusta oma teguviisi ja olen karistuse ära teeninud. See võrdsetest võrdsem kohtlemine teeb mulle au. Võib-olla tõesti tõstis lihtne politseinik mind selle otsusega ühiskonna hierarhias isegi liiga kõrgele. Edaspidi tahaks näha sama võrdset kohtlemist igal ajal ja tasemel. Mul oleks hea meel kui autojuhid minu juhtumist tõepoolest õppust võtaksid ning tähelepanelikumalt liiklusmärke järgiksid. Usun, et siis on ka politsei ootused minu karistamisega seoses kuhjaga täidetud.

Politsei ongi olnud liiga ettevaatlik nendes küsimustes. Kui tänases Postimehes Mart Kadastik tunnistab, et rikkus teadlikult kiirusepiirangut ning talle määrati 115 km/h sõidukiiruse eest vaid 1500 krooni trahvi, siis on see ka tunnistus politsei alalhoidlikkusest mõningatel piiripealsetel juhtudel. Või kui tema hää sõber Andrus Ansip sõidab saateauto järel jalgrattaga ilma kiivrita ja väidetavalt 70 km/h ning politsei ei tee seda märkamagi, siis ka seda võib mitmeti tõlgendada. Nüüd on politsei lõpuks selja sirgu ajanud ja leidnud sobiva juhi, kelle suhtes nulltolerantsi kohaldada.

Tahaksin veelkord politseid tunnustada, et mind väljapaistvatest Reformierakonna poliitikutest kartmatult kõrgemale seatakse ja võrdsetest võrdsemaks peetakse.

Suvised rõõmud

2007-07-24T15:59:00.000+03:00

Tallinna linnavalitsus on läinud lühikesele suvepuhkusele. Nii linnavalitsuse kui ka volikogu istungid algavad taas augustis. Majja on jäänud need inimesed, kellele kas pole puhkust ette nähtud või kes on selle Eestimaa pikka sügisesse edasi lükanud. Mina olen selle puhkuse veetnud põhiliselt Hundisilmal, aga aeg-ajalt käin ka linna asju ajamas. Postimees küll pahandas hiljuti nagu ei saanud ta mind kuidagi kätte, et liikluseeskirjade rikkumise kohta küsida. See pahandamine oli küll ilmaaegu. Samal päeval olin Kadrioru pargi sünnipäeval ja lastepargi avamisel ning hiljem samas Kadrioru staadionil toimunud rahvusvahelisel kergejõustikuvõistlusel. Seal nägid mind sajad inimesed, nii et peidus ma ei ole olnud.

Siiralt kahju, et Kadrioru lastepargile nii vähe meedia positiivset tähelepanu jagus. Laste jaoks oli sellest üritusest rõõmu küllaga, ka täiskasvanutele pakub ligi 300 aastane Kadrioru park üha rohkem silmailu. Uuringute järgi pidi keskmine eestlane olema suhteliselt väheliikuv ja kui ta seda üldse teeb, siis põhiliselt kaubanduskeskuses ostukäru lükates. Seetõttu paneksin inimestele südamele, et viige lapsed parem Kadrioru parki, värskesse õhku ja meeldivasse miljöösse.

Minu jaoks on see suvi olnud kultuuriürituste rohke. Ammu see oli kui võtsime vastu Aerosmithi legendaarseid lauljaid ja pillimehi. Ma ei olegi internetist jõudnud järele vaadata kas nende maailmatuur sai juba läbi või kestab veel. Meilt sõitsid nad edasi Helsingisse, lõpeb nende tuur aga Dallases.

Rääkisime pikemalt Steven Tyleriga, kes tundus olevat vaimustatud, et sattus oma pika lauljakarjääri jooksul ka Tallinnasse. Pani jala maha linnas, kus varem pole käinud. Ütles, et Eestis on hea kliima ja seetõttu kasvavad inimesed siin pikaks ja ilusaks. Tunnistas ka, et mälu pole enam see, mis varasematel aegadel ja seetõttu näeb laulusõnu ka lava ette asetatud monitorilt. Mina julgustasin, et ta võib laulda ka oma sõnadega. Steven Tyleri improvisatsioon Lilleküla staadionil teeks meile ainult au. Kiitsin ka Armaggedoni põhimeloodiat, mida üldiselt peetakse nende üheks kõige tuntumaks viisiks. Mulle nad vastasid, et publikule võib see meloodia tõepoolest tunduda kõrghetkena, aga pillimeestele enestele pole seda üldse põnev mängida. Bluesist pidavat nad rohkem lugu.

Mulle tuli üllatusena kui nad kontserdi ajal kahel korral näitasid suurtel ekraanidel videot meie kohtumisest. Paljud tõlgendasid seda nagu oleksin ma tervitanud enam kui kahekümne tuhande pealist publikut. Kindlasti tervitasin ka neid, aga põhiliselt oli minu tervitus suunatud Bostoni linnapeale Thomas Meninole, kes on Aerosmithi hea sõber. Basskitarrist Tom Hamilton teeb sellest tuurist filmi ja tema paluski mind kolleegi tervitada. Lilleküla staadion tundus selliste kontserdite jaoks olevat küllalt sobiv, võib-olla tasuks sellega edaspidigi arvestada.

Veel paljustki oleks kirjutada. Kõigepealt muidugi laste ja koolinoorte laulupeost. Minu jaoks oli suurim elamus isegi mitte see mis toimus rongkäigus või lauluväljakul, vaid reede õhtu pärast tantsupeo avaetendust, kui me koos Kaia Jäppineniga külastasime mitmeid koole, kuhu noored igast Eestimaa nurgast olid majutatud. Vahepeal tundus, et igas koolimajas on oma laulu- ja tantsupidu, kõik noored olid hoogu täis ja mõned tantsisid ka koolis edasi. Positiivseid emotsioone jagus küllaga nii meile kui ka neile. Küllalt palju oli neid lapsi, kes esimest korda pealinna külastasid ja nende rõõm loomaaiast, trammi ja trollisõidust ning värvilistest purskkaevudest oli ehe ja siiras. Tänusõnad nendele kes noori juhendasid ja tantsurühmi eest vedasid, aga kindlasti ka Tallinna koolijuhtidele, kelle kanda oli väikeste külaliste majutuse põhiraskus.

Peaksin kirjutama ka linnavalitsuse seitsmendatest suvepäevadest ja seal toimunud laulu- ja tantsupeost, mis oli väga vahva ja mõnevõrra kordas väiksemas mastaabis neid emotsioone, mida olime saanud Lauluväljakult. Teema oli valitud hea. Varem keskenduti spordile, aga sellest jäi osa rahvast kõrvale. Sel korral lauldi ja tantsiti ning kõik lõid kaasa. Mida siis veel vaja! Loodan, et linnapress kirjutab lahti ka selle mille suur meedia kangekaelselt tähelepanuta jätab – pidu oli õnnestunum kui kunagi varem, tekitas ühtsustunnet ja andis hoogu uueks tööperioodiks.

Ega minu suve emotsioonid sellega ei ammendu. Vaimustav oli uueks Šaljapiniks hüütud Jossif Kobzoni 70-aasta juubelikontsert Estonia kontserdisaalis. Nägin inimesi, kes pool päeva tammusid ümber Estonia, et tema esinemisele kuidagi pileteid saada. Kobzon on suur kunstnik ja ma panen imeks neid kah-muusikaarvustajaid, kes tema üle irisemiseks põhjust püüdsid leida. Kuid mida teha, issanda loomaaed on ju suur ja mitmekesine. Oli väga õige, et Estonia saalis Kobzonile anti üle Georg Otsa nimeline mälestusmedal. Kobzon tuletas ka ise meelde ühiseid esinemisi koos Georg Otsaga ja pidas neid väga õnnestunuteks. Estonia peaks olema õnnelik, et mõlemad suurkujud seal saalis esinenud on.

Suvi on alles poole peal, usun, et enne suvepuhkuse lõppu tuleb sellesse blogisse veel sissekandeid juurde.

PS: liikluseeskirjade täitmise vajadusest ja sellest kuidas ma neid kahetsusväärselt rikkusin, kirjutan aga augustis, kui selleks sobiv aeg.

Edgar Savisaar: Tallinn särab laste silmadest

2007-06-29T17:13:00.001+03:00

Koolinoorte laulu- ja tantsupidu on lõpuks käes. Tallinnasse on kogunenud ligemale 35 000 laulu, tantsu ja pillimängu huvilist noort särtsakat inimest. Käies linnas ringi kohtab pea igal pool säravate silmadega poisse-tüdrukuid, kes oma juhendaja saatel proovidesse tõttavad. Tänavad ja staadionid on elevust täis, kõik linlased saavad nende rõõmust ja noorusest nakatatud. Paljudele väikestele külalistele on tõeliseks elamuseks sõita trammi, trolli või bussiga. Võib-olla on mõned põlistallinlastest igapäevasõitjad sellest kärast ja sebimisest häiritud, ent tuletagem enda noorusaega meelde. Pea iga mittetallinlane on kunagi tundnud seda tunnet kui saabus hetk minna esmakordselt pealinna, kui vanemad võtsid lapse käekõrvale ja viisid Tallinnasse loomaaeda või kohvikusse. Ootus plaanitava retke ees pani juba kodust väljudes südame teist moodi põksuma.

Tore on näha särasilmseid peolisi, kes ei lase end häirida vihmasajust, jahedast tuulest või kõrvetavast päikesest. Minu arvates võiks meie laulu- ja tantsupeolisi kõrvutada tippsportlastega, kes ootavad iga nelja aasta tagant toimuvaid olümpiamänge. Eestis iga viie aasta tagant korraldatavad laulu- ja tantsupeod on sama oodatud, sama innustavad, sama põnevad ja erakordsed sündmused lauljate ja tantsijate jaoks. Sellel peol võib küll üheselt öelda: tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt. Osavõtt kindlasti ka pealtvaatajana. Pealtvaatajate rohkus ergutab esinejaid andma endast parim.

Võtan linnapeana Raekojas vastu hulga väliskülalisi, kes on siia saabunud laulu- ja tantsupeo pärast. Kindlasti võtan osa ja kõnnin lastega kaasa rongkäigus, vaatan tantsijaid ja kuulan lauljaid. Lasin endale sel aastal lausa uued Viru-Nigula kihelkonna rahvariided õmmelda (Miks just Viru-Nigula, peaks olema kõigile selge - see kihelkond on kõige lähedasem minu Eru külale, kus asub Hundisilma talu). Käin läbi ka paarist koolist, kus lapsed majutuvad, et oma silmaga kontrollida, kas kõik vajalik on olemas ja kuidas lauljaid-tantsijaid vastu on võetud.

Huvitava võrdlusena võib välja tuua, et kui eelmisel aastal külastas pealinna juuni kuus väljast poolt Tallinna 14 141 eestimaalast, kes ööbisid hotellides ja teistes majutusasutustes, siis selle peo ajal majutatakse Tallinna koolidesse kokku üle 21 000 noore. See arv jääb muidugi alla välisturistide arvule, mis eelmise aasta juunis ulatus 112 264, ent olen kindel, et sel aastal saab see arv ületatud. Tulevad ju ka sel nädalalõpul sadamasse mitmed kruiisilaevad ja teadlikumad turistid on oma külaskäigu just praeguseks ajastanud. Need arvud näitavad, et pealinnale ei ole
probleemiks vastu võtta nii suures hulgas linnakülalisi. Tänavuaastane laulu- ja tantsupidu on justkui peaprooviks 2011. aastal Euroopa Kultuuripealinna raames peetavale suurele rahvapeole, millega tahame end kogu Euroopale tutvustada. Kahjuks, on paljud tänased noored selleks ajaks juba koolilapse seisusest välja kasvanud, aga publiku hulgas näeme neid loodetavasti ikka. Tallinn ootab teid kõiki!

Tänavuaastane peo pealkiri "Ilmapuu lävel" võiks olla alguseks, et juhatada kogu Euroopa juba nelja aasta pärast üle meie läve.

Süüdaku peagi süttiv peotuli väikese sädeme meie kõigi südames ja sära silmades!

Edgar Savisaar: Talendid aidaku ikka üksteist

2007-06-26T12:13:00.000+03:00

Postimees on hea leht. Ikka tasub aeg-ajalt vanu ajalehti sirvida, eriti kui soovid taustamaterjali. Küllike Rooväli heidab mulle tänases lehes „Talentide linna” rubriigis ette, et kasutasin tema kahe aasta tagust artiklit. Muidugi ma kasutan väärt artikleid. Tänapäeva talendid ongi need, kes ääretus infohulgas leiavad üles endale vajaliku ja seda õigel ajal kasutada oskavad.

Eks Postimees kasutab ka mind pidevalt ära. Oleksin oma kõnes ehk tõesti pidanud viitama algallikale, ent siis oleks ta mul ainult viitamistest koosnenudki, sest võtsin fakte nii vikipeediast, mõtteid vendade Urbide laulust kui Veidemanni artiklist. Tänan Küllikest kahe aasta taguse inforikka artikli eest. Tänan ka Postimeest, kes hoolega minu blogi loeb. See on ju hea kui üksteisele leiba anname. Küllike on üks neist, kes oma allkirja minu tagasiastumisnõudmisele kirjutas, nii et minust kirjutades ja mind tsiteerides teenib ta kindlasti nii praegu kui tulevikus head honorari. Olgem siis üksteisele toeks. Püüan ka edaspidi oma kõnedes väärt materjalidele tugineda. Aitäh ja jõudu!

Mõtlesin milles ikkagi on meie erinevus. Mina kirjutan oma isiklikus blogis, ajakirjanik Rooväli vastab mulle viiekümne tuhandelise tiraažiga Postimehes, kes justkui peaks kajastama avalikku huvi, aga mitte olema ühe ajakirjaniku isiklike üle-elamiste taimelavaks. Üldiselt, aga mulle meeldib, kui minu blogi võimendatakse.

Kunagi mul oli üks sõber ajakirjanduses – Marika Roomere. Küllikesel on veel kasvuruumi, et samale tasemele jõuda. Aga säde meie vahel on juba tekkinud ja see annab lootust.

Edgar Savisaar: Laulupeo kivist Tallinnas

2007-06-25T11:46:00.000+03:00

Laulupeo kivist Tallinnas

Mul oli hea meel laulupeo nädala algul taasavada Kadriorus laulupeo kivi, mistähistab 1880. aastal esimest korda Tallinnas toimunud üldlaulupidu. Laulupidu, mistoimus Kadriorus Lutheri heinamaal, praeguste Poska, Wiedemanni, J. Köleri jaFaehlmanni tänavate vahelisel alal.

Võib-olla seisab see just täpselt samal kohal, kus toona juhatasid lauljaid laulupeoüldjuhid Johannes Kappel ja David Otto Wirkhaus.

Laulupeo kivi saatust saab kahjuks võrrelda väga paljude tallinlaste saatusega. See mälestuskivi on aastate jooksul pidanud kolima ühelt krundilt teisele, sest ühelgi majaomanikul polnud kohustust ega tahtmist seda oma õuel pidada. Kivi on pidanud vallasandi kombel kolima ühest kohast teise, sest majaomanikud ehitasid üksteisejärel oma kruntidele aiad ette.

Üle 35 aasta seisis mälestuskivi Poska 23/25 kinnistul, mis ulatub Poska tänavast otse Köleri tupiktänava otsani. Vaatamata sellele, et skulptor Juhan Raudsepa 40 aastat tagasi tahutud ja pidulikult avatud kivi pole mälestiste nimekirjas, on see meie jaoks tähtis ja väärib kindlasti oma kohta meie linnas.

Vendadel Urbidel on tabavalt ilusad lauluread:

Ehk küll me ümber kivist linn on taas,
me kõnnime, kui kõnniks me legendis.

Ühe erakrundi aianurgas justkui juhuslikult vedelev kivi, mida möödujad suurt tähelegi ei pannud, sai taas väärikas mälestusmärk nende tallinlaste ja Tallinna külaliste jaoks, kes meie ajaloost ja laulupeo traditsioonist lugu peavad.

1880. aastal Tallinnas laulupeo pidamise ametlikuks põhjuseks oli Aleksander II 25. valitsemisjuubeli tähistamine. Vaid pool esitatust moodustas eesti muusika, kuid toimus ka Lydia Koidula näidendi "Säärane mulk ehk sada vakka tangusoola" etendus.

Laulupidu on alati olnud eestluse kandja. Mulle väga meeldib kunagine Rein Veidemanni sõnavõtt, kus ta tabavalt võrdles laulupidu leivateoga. Tsiteerin: "Laulupidu on nagu üks lõppematu leivategu. Neli aastat ootab juuretis astjas.Viiendal aastal hakatakse tainast sõtkuma, et suurt ahjusuud meenutava laulukaareall küpsetada uudseleiba. Kui peotuli tornivaagnas kustub ja laulurahvas laialiläheb, võtab igaüks sellest leivast kaasa tükikese uueks juuretiseks."

Just need mõtted võiksid ka käesoleva aasta noori pidulisi saata, et nad oma laulu-ja tantsupisikut ikka rõõmsalt edasi kannaks. Ning tasuks kohal käia ka esimeseTallinna laulupeo mälestuskivi austamas, kes veel meie ajalugu meeles peaks pidama kui mitte meie ise. Kuigi ma ei ole kindel, kas selline paatos on täna enam kohane.

Panin tähele, et mälestusmärgi taasavamisel oli vaid kaks telekanalit - ETV venekeelsed saated ja ORT-i esindajad Riiast. Ju oli siis eestikeelsetel telekanalitel midagi aktuaalsemat filmimiseks laulupeonädalal. See ei ole iroonia, see on ajastu märk. Vene telekanalitel reklaamitakse äsjavalminud mängufilmi "Meie aja kangelane". Kes on eestlaste meie aja kangelane? Kas need kolm tundmatut tüdrukut, keda ma näen igal hommikul lobisemas (vist) Kanal-2 mingis järjesaates ja kelle missiooni ma kuidagi ei suuda mõista. Aga küllap on viga minus...

Ühiste sammudega jäädvustame sügavamad (jala)jäljed

2007-06-07T14:12:00.000+03:00

Toetan Rahvusooper Estonia algatust paigaldada Rävala puiestee kõnniteele teatri esimeste näitejuhtide jalajäljed.

Esimesed sümboolsed jalajäljed Rävala puiesteel oleva Estonia teatri vana maja mälestusmärgi juurest kuni praeguse Estonia teatrini on plaanis paika panna 16. septembriks, mil möödub 101 aastat kutselise Estonia
teatri sünnist. Nendeks on teatri algusaastate liidrite Paul Pinna ja Theodor Altermanni jäljed.

Teen omapoolse ettepaneku, et tulevikus võiks teater jäädvustada veel lisaks ühe, aga miks mitte ka mitme kõige suurema teatrisõbra sümboolsed jalajäljed. Kindlasti on kassapidajaile või garderoobitöötajaile silma jäänud teatrikülastaja, kes ei jäta vahele pea ühtki etendust või räägitakse mõnest erilisest külastajast legende. Minu arvates vääriks väärtustamist inimene publiku seast, ei oleks ju ühelgi teatril mõtet, kui puudub vaataja.

Olen seisukohal, et meie riigile peaks erilise tähendusega olema kõik organisatsioonid, mille nimes on sees "Eesti": Eesti Pank, Eesti Post, Eesti Televisioon, Eesti Raadio, Eesti Raudtee, Estonia teater jne. Need on ettevõtted, mille tegevus lähtub riigi huvidest, mis peaksid edendama meie rahva heaolu, aitama kaasa rahvuslusele. Estonia teatri teket 101 aastat tagasi võib pidada omamoodi eestluse edendamise verstapostiks. Kui paljud muud maailma rahvusteatrid on rajatud kuningate või tsaaride antud käsu korras, siis Estonia teatri ehitas üles Eesti rahvas ise. Tublid inimesed läbi raske töö, raha ja võlakirjade.

Linnapeana tahan Estonia teatrit seada eeskujuks paljudele inimestele ja firmadele, kuidas teha koostööd. Mind liigutab teadmine, et rahvusooper on juba kaks aastat kutsunud oma etendustele linnasüsteemi töötajaid, eraldades neile kevadel 140 priipääset kahele repertuaaris olevale etendusele. Mõned võivad ehk ette heita, et linnatöötajail on niigi kõrge palk, aga koostöövormina on see kindlasti aktsepteeritav. Usun, et paljud teatrid teevad sama oma koostööpartneritega ja see on ilus. Aitäh.

Teater on meie elu peegelpilt. Kui teatrimaja on korras, siis järelikult on meie riigil raha. Kui saalid on rahvast täis, on kaks võimalust: kas inimestel läheb hästi ja neil on aega ning raha kunsti jaoks või on tegu ühiskonnaga, kus inimesed saavad ärksaid mõtteid ammutada vaid kunstist, nagu see oli nõukogude perioodil. Teater peab olema poliitikaülene, küll aga on võimalik teatrist välja lugeda meie poliitilist olukorda.

Üheks näiteks võiks tuua eelmisel nädalal esietendunud Erkki-Sven Tüüri ooperi "Wallenberg". Mulle räägiti, et saalis olnud publik võttis etenduse vastu ovatsioonide ning braavohüüetega. Tähelepanelik külastaja oli märganud lausa veekalkvel silmadega vaatajaid. Omapäraseks selle etenduse puhul võib pidada koostööd eri rahvuste vahel: muusika autor eestlane, lavastaja venelane, libreto autor sakslane ja teos ise räägib juutide saatusest. Mainimata ei saa jätta ka teose põnevat teekonda lavale - keeruliste poliitiliste tuulte tõttu Eesti-Vene suhetes oli lavastaja trupiga ühenduses peaasjalikult virtuaalse reaalsuse kaudu. Lavastaja juhendas inimesi läbi Interneti. Võib vist öelda, et tegemist on esimese maailmatasemel nüüdisaegse Eesti ooperiga ning selle esietendust võib kindlasti pidada epohhiloovaks nähtuseks nii Eesti muusika- kui teatrielus.

Olen Estonia Seltsi liige ja pean väga lugu meie Rahvusooperist kui elavast, arenevast ja uuendusmeelsest kultuuritemplist. Jõudu neile!

Edgar Savisaar: Heinrich Himmler, Herman Göring ja Keit Pentus nõuavad Savisaare tagasiastumist

2007-05-28T13:10:00.000+03:00

Avaldasin tänases Postimehes arvamusküljel artikli, millele Postimees omalt poolt pani pealkirjaks: "Edgar Savisaar: Kes nõuavad Savisaare tagasiastumist".

Sellega jättis Postimees avaldamata kõige olulisema - nimelt artikli originaalpealkirja, mis oli hoopiski: "Heinrich Himmler, Herman Göring ja Keit Pentus nõuavad Savisaare tagasiastumist Tallinna linnapea ametist".

See on väike, kuid väga tähtis detail. Niiviisi toimides jättis Postimees Keit Pentuse ilma aust, mis talle õigusega kuulub. Tema roll oli kindlasti piisavalt suur, et väärida äramärkimist.

Postimees muutis pealkirja, Delfi kajastas asja juba Postimehe vaimus - alatu ja ebaõiglane Keit Pentuse suhtes, et ta niiviisi välja jäetakse. Kaks teist tegelast selles mängus (Himmler ja Göring) on mineviku varikujud, Pentus on ikkagi täna oma poliitilise elu tipus.

Eks see näitab ka kui sõltumatud on osad Postimehe ja Delfi ajakirjanikud ning kuidas nad Reformierakonna poole hoiavad.

Avaldan oma loo uuesti ning õige pealkirja all. Kõigile lugeda.

Parimate soovidega,
Edgar Savisaar

Heinrich Himmler, Herman Göring ja Keit Pentus nõuavad Savisaare tagasiastumist Tallinna linnapea ametist

Esimene mai oli minu jaoks suursündmus. Sellel päeval andis avalik-õiguslik Eesti Raadio tunniste vaheaegadega teada, kuidas kogutakse allkirju Edgar Savisaare tagasiastumiseks Tallinna linnapea ametist.

Tunnid läksid, allkirjade arv kasvas ja raadiodiktorite hääl oli nagu legendaarsel vene diktoril Levitanil võidupüha puhul. Allkirjade üleandmisest Tallinna volikogus tehti lausa rahvuslik pidupäev.

Ajakirjanikud ootasid põnevusega, kuidas ma sellele reageerin. Mina kinnitasin, et võtan neid96 000 allkirja tõsiselt ning arvestan nendega, kuid tagasi muidugi ei kavatse astuda. Teisiti ma ei saanudki vastata, olen ju ise olnud mitmesuguste rahvaalgatuste ja allkirjade kogumise innustajaid (näiteks siis, kui valitsus püüdis maha müüa Narva elektrijaamu ja müüs Eesti Raudtee).

96 000 allkirja

Ütlen siiralt veel kord, et ei heida midagi ette nendele inimestele, kes tõsimeeli ei tahaks mind näha Tallinna linnapea ametis ja selle seisukoha väljendamiseks allkirja andsid.

Kuid pärast nimekirjaga lähemalt tutvumist ei oska ma enam hinnata, kui suur nende osakaal seal olla võiks. Igal juhul palun korraldajate eest vabandust kõigilt, kes sattusid halvast mängust osa võtma heast tahtest.

Meedia põhjal otsustades näis, et allkirjade kogumise korraldajad suhtuvad oma missiooni tõsiselt. Kirjeldati, kuidas nad kontrollivad iga allkirja, kuidas jäetakse välja korduvad või muidu kahtlased sissekanded jne. Kõlas usaldusväärselt – ka minu jaoks.

Hea, et allkirjad anti üle elektroonilisel kujul. See võimaldas neid paremini analüüsida. 96 000 allkirja on väga suur massiiv ning eluski ei oleks ma suutnud neid ilma arvuti abita läbi vaadata.
Jagan nüüd mõningaid tähelepanekuid neist 96 000 allkirjast.

Nooruslik ja atraktiivne

Nimekiri on nii nooruslik, et 11 848 (12,2 protsenti) tunnistavad ennast avalikult alaealiseks. Kõige nooremad on kümne-, üheksa- ja isegi kaheksa-aastased lapsed, kellelt on raske oodata mingit objektiivset arvamust linna või linnavalitsemise kohta. Aga nad on ikkagi arvanud.

Üliõpilasi on nende hulgas 6300, mis moodustab üheksa protsenti tudengite üldarvust. On seda palju või vähe, jääb igaühe enese otsustada. Mina võin arvata, et järelikult on 91 protsenti üliõpilastest minu poolt või vähemalt neutraalsed.

Nimekiri sisaldab ees- ja perekonnanime, vanust ja töökohta. Erilise huviga lugesin töökohti. Millest osa järgnevalt ära toon:

- Puzanov Roland, 21 a, paberitega alkohoolik
- Paks, Pets, 12 a, pätt
- Gross, Rainis, 15 a, põka-juht
- Paks, Veikko, 18 a, raha-boss
- Luhaoja, Oliver, 24 a, soss-sepp
- Lepik, Martin, 14 a, popsutaja
- Brikker, Karel, 19 a, pliiatsiteritaja
- Pann, Peeter, 72 a, võlur
- Kilp, Willy, 92 a, võitleja
- Kantpüks, Kalle, 80 a, küüne tuimestaja
- Keres, Paul, 80 a, maletaja
- Maus, Miki, 80 a, hiir
- Sparrow, Jack, 42 a, piraat
- Õdur, Pronks, 60 a, valvur
- Edge, Mart, 18 a, prokurör/advokaat
- Adson, Tanel,16 a, nats
- Sinimaa, Katrin, 28 a, nõid
- Derkun, Krislyn, 26 a, nõid
- Merilo, Mehis, 24 a, nuuskur
- Palu, Kuldar, 24 a, ori

Seda nimekirja võiks mitu korda pikendada.

Nimekirjas loetletutest nimetavad 1026 ennast riigiametnikuks või ametnikuks, 40 ajateenijaks, seitse kaitseliitlaseks, neli pankuriks, kolm patrioodiks ja kaks kohtunikuks.

Andrus Vaiklo nimetab ennast kaitsepolitsei ametnikuks ja Marika Kõiv diplomaadiks. Vaimuhaigeks ükski nimekirja kaasatud tegelastest ennast ei nimeta.

Tallinlasi vähe

Otseselt seda välja ei loe, aga mitmete kaudsete tunnuste põhjal võib järeldada, et Tallinna linnapea tagandamise küsimuses soovivad kõige enam kaasa rääkida need inimesed, kes Tallinna vaid kaugelt on näinud. Tähelepanu väärivad nimekirjas poliitveteran Enn Tarto heade mõtete linnast Tartust ning poliitkakleja Oleg Gogin paljude kohtuasjade poolest tuntud Loksa linnast.

Leidsin nimekirjast kaksteist Ansipit, kelle hulgas pole küll ühtegi Andrust. Avastasin ka kaheksa Savisaart, kellest aga ükski pole Edgar. Ühte nime sellest loetelust jõudsin ka üle küsida, aga nime omaniku jutu järgi pole tal sellise nimekirjaga küll midagi pistmist. Ma arvan, et ühe või teise perekonnanime lisamine sellesse nimekirja oli mõne «poliitbroileri» jaoks lihtsalt hea nali.

Tähelepanuväärne on, et nimekirjas peaaegu puuduvad Eesti ühiskonnas kuidagi eriliselt silma paistnud inimesed. Ometi on nende hulgas neid, kes muidu minu vastu seisavad. Ju nad aimasid halba. Avaliku elu tegelasi on oma nime all välja tulnud minimaalselt. Riigikogu liikmeid on kuus, neist neli Reformierakonnast, Tallinna volikogu liikmeid täpselt sama palju.

Leidsin nimekirjast tegelikult vaid kolm nime, mis meile kõigile midagi ütlevad. Need oleksid Heinrich Himmler (96 a, Gestapo), Herman Göring (85 a, Luftwaffe) ja Keit Pentus (31 a, riigikogu liige). Kaks esimest praegu küll poliitikas ei esine, kuid omal ajal olid nad kindlasti maailmanimega prominendid.

Võltsingud

Ei saa öelda, et oleksin kogu nimekirja üksipulgi läbi töötanud. Kui aega saan, võib-olla leian üllatusi veelgi. Siiski avastasin kolm nime, mida ei saanud kuidagi jätta üle küsimata. Need olid Kadri Must (30, poliitik), Jüri Ratas (eksitavalt 33 a, riigikogulane) ja Heimar Lenk (60 a, riigikogu liige).

Mõistagi ei olnud keegi neist teadlik, et kellegi kuri käsi on nende nimed niisugusesse nimekirja lisanud. Nüüd peavad nad ise otsustama, mida ette võtta, sest neid on igal juhul kuritahtlikult laimatud.

Unustasin nimetamata, et 103 nimekirja kantud isikut tituleerivad ennast ajakirjanikuks. Mitte ühtegi staari või tähte ma nende hulgast ei leidnud, kõik on taustategelased, kelle nime kohtab tavaliselt mõne nupukese allkirjana. Pole minu teada, kui palju neist teadlikult Himmleri, Göringi ja Pentuse kampaaniaga kaasa läksid ning kui paljud lihtsalt ära lollitati.

Küsisin ühelt nende 103 hulgast, mis kaalutlustel tema selle nimekirjaga ühines. Mulle tunnistati puhtsüdamlikult(?), et enam ei mäleta, kuidas see juhtus.

Suuremat usaldusväärsust

Ma võiksin nüüd hüpata allkirjakampaania varemeil ja rõõmustada – selline vildakas tulemus teeb algatajatele pigem häbi kui au. Ja see juleti veel tähtsalt üle anda valitsusele ja teistele institutsioonidele! Kuid ma ei tee seda.

Allkirjakampaaniad ja osalusdemokraatia üldse on põhimõtteliselt õige asi. Rahvaalgatust toetan nüüd ja edaspidi. Kuid nagu varem nii ka nüüd ja edaspidi olgu e-allkirjade kogumisel elementaarne, et kogutakse digiallkirju, mis palju suurema kindlusega tagaksid lõpptulemuse usaldusväärsuse.

Kõnealusel juhul võis juhtuda nii, et asja korraldajad panid mõned ausad inimesed neid kahtlase väärtusega ettevõtmisse tõmmates rumalasse seisu.

Piinlik lugu, kui allkirja andes arvad end tegevat teenet Eesti riigile – paar päeva hiljem aga avastad end nimekirjas, mis haiseb nagu keskmine Delfi kommentaar.

Edgar Savisaar: Aruanne Eesti inimestele

2007-05-14T15:13:00.000+03:00

Olen viimasel ajal avaldanud 3 arvamuslugu erinevates Eesti ajalehtedes.

Minu tegevuse kohta märuliöödele järgnenud päevadel on lastud liikvele erinevaid kuulujutte ja kõlakaid – lausa valesid, mis minu oponentidele au ei tee. Pidasin vajalikuks Postimehe vahendusel anda neist päevist tõene ülevaade.

See aruandeartikkel on kõigile kättesaadav ja lugeda saab teda siit.

Loodetavasti ei kohta ma enam väiteid, nagu poleks ma teinud avaldusi, kui neid tulnuks teha. See teema on maas.

Teiseks, on nüüd piisavalt aega möödas, et küsida – kes siis tegelikult võitis ja kes kaotas sellest, mis juhtus?

Avaldasin selle kohta ühe loo. Kindlasti võitsid reformikad ja Andrus Ansip. Kuid “kolossaalse hinnaga Eesti jaoks”, nagu nendib Economist ja meie kõigi turvatunde arvel, nagu ütleb Postimees.

Aga et ainult minu arvamus domineerima ei jääks, siis meenutasin lugejatele uuringutulemusi, mis kajastasid inimeste ootusi uue valitsuse suhtes enne Tõnismäe intsidenti. Pronkssõdur oli nimekirja lõpus nii eestlastel kui venelastel - viis korda enam (!) ootasid inimesed, et valitsus tegeleks perede elujärje parandamise ja Eesti iibe parandamisega.

Ma arvan, et Eesti inimesed sooviksid seda kõige enam endiselt. Avaldan vaid imestust, miks Ansip valis Pronkssõduri perede asemel.

Artiklit saab lugeda siit.

Uuringutulemusi, millele viitan, saab näha Emori kodulehelt.

Kolmandaks, andsime avaldada arvamusloo, kus “lobisesin välja”, milliseid unistusi reformierakondlased uues olukorras veeretavad.

Ennustasin seal muuhulgas:

“Pange tähele Kristiina Ojulandi ja mõnede tema mõttekaaslaste viimaste päevade avaldusi. Küll ähvardatakse venelased välja saata, küll lubatakse vene koolid sügisest kiires korras eesti keelele üle viia. /---/ Ühtesid inimesi õhutades ja teisi hirmutades suudab rahvuslikku hüsteeriat küll järgmiste valimisteni ülal hoida ning rohkem pole reformistidele oma arvates vajagi.”

Ei tulnudki kaua oodata. Juba on Tõnis Lukas teatanud, et just kiiremat üleminekut eestikeelsele õppele ta taotlema hakkabki.

Kangelane lambanahas

2007-05-01T08:23:00.000+03:00

Mõni aasta tagasi näidati mulle ühe EKP keskkomitee poolt 1980 aasta sügisel kokku kutsutud koosoleku ülestähendusi, kus arutati Eesti koolinoorte „huligaanitsemist” pärast sündmusi jalgpallivõistlustel Kadrioru staadionil. Leiti, et noored on käest lastud, neid ei kasvatata piisavalt õiges vaimus ning selles on süüdi koolijuhid ja õpetajad. See lugu tuli mulle meelde, kui kuulasin, kuidas praegu nuheldakse vene koolide pedagooge „halva kasvatustöö” eest. Saan aru, et jälle püütakse leida süüdlasi, aga nii primitiivselt ei tasu seda ka teha. Pole usutav.

Mäletate, kui president Ilves tunnistas ühes oma kõnes, et seaduse Tõnismäe monumendi kohta võtsid vastu need, kes töötavad Moskva huvides. Nendel oli vaja seda konflikti õhutada ja nüüd on nad oma tahtmise saavutanud. Täna sain ma sellele versioonile järjekordse kinnituse, kui Venemaa riigiduuma delegatsioon teatas, et nemad nõuavad Ansipi väljavahetamist. Sellega tegid nad tegelikult Ansipi väljavahetamise mõneks ajaks võimatuks, sest milline eestlane taluks niisugust ettekirjutust ühest teisest riigist. Mina küll mitte. Aga ma jõudsin ka selgusele, et tegelikult hoiab Venemaa Ansipit üleval. Sellist avaldust võis vaja olla ainult selleks, et keegi ei mõtlekski Ansipi väljavahetamisest. See aga tähendab, et konflikt püsib ning lõkkesse visatakse halgusid juurde. Mis võiks rohkem meeldida Venemaa „pistrikele”!

Kohtasin tänastes Delfi kommentaarides minu hea sõbra Rein Kilgi sõnumit, nagu oleks teda üllatanud minu loidus nende sündmuste ajal. Tema olevat oodanud, et ma lähen vahetult megafoniga rahvast rahustama. Pean talle ütlema – kulla Kilk! Mina tegelen lihtsamate asjadega – tänavate koristamisega, klaasikildude kokku kogumisega, ühistranspordi korraldamisega jne. Minul ei olnud võimalik hüüda kõlavaid loosungeid ega põristada trummi. Mina tegelesin praktiliste asjadega. Linna teenistused, kes pidid pärast öiseid laamendamisi Tallinna taas elukõlblikuks muutma, said ju oma tööga päris hästi hakkama. Siiski olin ma üks esimesi, kes avalikult reageeris – nii laamendajatele, kui ka Ansipile, kelle tegevus seda provotseeris. Poole kahe paiku öösel tegime me BNS-is avalduse Linnavalitsuse poolt, kohe hommikul ka erakonna poolt ning ma usun, et meie jutul oli oma toime linnarahva rahustamiseks.

Nüüd on mul rohkem võimalusi inimestega rääkida ja muidugi ma teen seda. Ansipi viga ongi selles, et tema suudab pidada vaid monoloogi. Reformierakondlased irvitavad, et Linnavalitsus tahab jälle mingit ümarlauda kokku kutsuda, pidades ilmselt silmas 4-ndaks maiks Salme kultuurikeskuses kokku kutsutavat Kodurahu foorumit. Mina selliseid üritusi ei alahindaks. Ka Tallinna Linnavolikogu esimehe Toomas Vitsuti korraldatud ümarlaud andis tegelikult häid tulemusi. Kõigepealt möödunud aasta septembris, kui tänu selle ümarlaua osavõtjate pingutustele õnnestus olukord Toompeal siiski hoida rahulikuna. Seejärel sel kevadel, kui ka enamus vene organisatsioone juba nõustus sellega, et monument paigaldatakse ümber ja asus läbi töötama võimalikke uusi asukoha variante. Muidugi oli eelduseks, et kõik see toimub pärast 9-ndat maid mitte enne. Linnavolikogu ümarlaud oli jõudmas lõpusirgele - kokkuleppele, kui tuli Ansip ja lõhkus kõik ära.

Pean tunnistama üht: muidugi ma tean, kuidas Reformierakond arendab meedias kampaaniat minu kuulutamiseks Eesti rahva äraandjaks ja kelleks iganes. Ma siiski arvan, et see on lühinägelik ja rumal kampaania, mis Reformierakonnale ükskord kätte maksab. Inimesed peavad käituma oma südametunnistuse järgi, isegi kui see mõnele ei meeldi.

Minu ainus eesmärk praegusel äreval ajal on saavutada rahu ja tagada rahu pikemas perspektiivis kui üks nädalavahetus. Minu eesmärk on mitte lasta lõhestada Eestit. Ma usun, et see, et Keskerakonnal on toetajaid nii eestlaste j venelaste seas annab meile ja mulle praegu võimaluse leevendada pingeid selliselt, et see kummagi poole mõõdukat enamust ei solva. Lepin sellega, et mõlema poole radikaalidele – nii eesti kui vene marurahvuslastele minu seisukohad ei meeldi.

Sest ma tean, et Eesti rahvas – nii eesti kui vene keelt emakeelena kõnelev, ei kaldu mitte radikaalide, vaid rahu poole.

Ma hoian Eestit millesse mina usun. Eestit, mis armastab rahu, mõistust ja koostööd.

Edgar Savisaar: Ehk aitab, Ansip?

2007-04-28T19:38:00.000+03:00

Teist päeva kestev kriis teeb meid kõiki väga murelikuks. Nii ei saa see enam jätkuda. Kaks viimast päeva, purukspekstud Tallinna kesklinn ja rahutused mujal Eestis peaksid Reformierakonda nüüd juba veenma, et nende meetodid ei tööta.

Aga vist veel ei veena…

Meil on inimesi, kelle sooviks ongi kakelda. Nii eestlaste kui ka venelaste hulgas. Osa neist armastab ja osa vihkab Reformierakonna esimeest. Aga õnneks on meil ka selliseid inimesi, kelle jaoks peamine on kodurahu ja kes ei taha kakelda vaid soovivad omavahel normaalselt läbi saada. Ka mina olen nende hulgast.

Taban end mõttelt – kellel oleks autotiteeti Reformierakonnale selgitada, et õigus oli ikkagi neil, kes ütlesid, et Jürgen Ligi käitumine kaitseministrina polnud kõige riigimehelikum ja vastutustundlikum. Toimuvad ju tänased sündmused tema kirjutatud stsenaariumi järgi.

Ja mõtlen, kes suudaks Ansipile selgitada, et võibolla pole peaministrist kõige targem olnud lõpuni välja ja nui neljaks ”tarka Ligi” nõuandjana usaldada ja kuulata.

Ah, muidugi, Ligi on mind üles kutsunud, et tulgu ma eestlaste poole üle. Uskumatu. Mind kutsuvad üle tulema need, kelle ellu äratatud rahutused täna Tallinna laastavad! Ma olen rohkem eestlane kui Ansip või Ligi, sest meie vabariigi pealinna elanike turvalisus, tervis ja heaolu lähevad mulle palju enam korda kui vanad nõukogudeaegsed monumendid.

Kuid Ligi avalduse solvavast toonist hullem on see, mis maailmavaate ja suhtumise see paljastab. Tema meelest meil ongi kaks vastandlikku leeri- eestlased ja venelased. On pooled ja on lööming.

Reformierakonna tuumiku Eesti on Uus Iirimaa, kus naaber naabrile süütepudeli aknasse virutab?

Kuid Ligi on tuntud poliitiline vandaal. Palju kummalisem tundub mulle Igor Gräzini käitumine.

Temal kui Reformierakonna ühel parimal Venemaa ja venelaste tundjal on täna unikaalne võimalus oma erakonnakaaslasest peaministrile ja ametivendadele seletada, milles nad eksivad. Ja mängida nii edumeelset rolli Eesti ajaloos. Ja teha head, mis kõige olulisem.

Kuid Gräzin pillub selle asemel süüdistusi – kõigi, isegi minu pihta.

Kõik teised on süüdi. Nagu polekski need olnud Reformierakonna poliitilised ambitsioonid ja valimiskampaania, mille tagajärgi maksavad täna kesklinna poodnikud ja rahumeelsed elanikud, kelle autosid tagurpidi pööratakse, tervikuna kogu Eesti ühiskond.

Reformierakonnas ei paista täna olevat piisavalt riigimehelikkust ja mitte ühtegi riigimehelikku poliitikut, kes kujunenud olukorras julgeks kõval häälel tunnistada, et omaksvõetud ultranatsionalism ja konfrontatsioonipoliitika olid juhtkonna vale valik.

Pole avara pilguga meest või naist, kes ütleks - enam pole asi sõduris, mille me maa seest välja kitkusime ja mille äraviimine pidi õnne õuele tooma.

Nõustuda tuleb sotsioloogidega, kes ütlevad, et tekitatud olukord on palju suurem ja ohtlikum.

Reformi jõumehed ajavad asja ainult hullemaks. Aastaid vene inimeste kohtlemist “teise sordi rahvana” manifesteerub nüüd tänavail. Ei aita, kui peaminister solvatud venelasi narkomaanideks ja pättideks tituleerib (kuigi märatsejate hulgas on neidki).

Usku ei suru maha ühegi jõuga.

Ma ei tahaks kulutada aega poliitilistele süüdistusele – aga ma ei saa teisiti. Ma pean selle juurde muudkui tagasi tulema, kuni Reformierakonna sees hakkab midagi juhtuma ja Ansipi käitumine ja suhtumine muutuvad selle tulemusel.

Kusjuures hämmastav. Ma olen vist ainus Eesti poliitik, kes poliitikutel mingit süüd näeb.

Ma olen esimesena iseendalt neil päevil mitmeid kordi küsinud – mida ma võinuks teha, et seda ära hoida? Mõne minuti pärast algab nõupidamine, kus istume mitmete autoriteetsete asjatundjatega ja arutame, mida peab Keskerakond ette võtma.

Me oleme Eesti venelaste silmis olnud üks usaldusväärsemaid poliitilisi jõude. Võimalik, et ainus usaldusväärne poliitiline partei. Ma usun, me sõnal on kaalu ja ma tean, et ka paljud eestlased hindavad meid selle eest. Meil tuleb tegutsema asuda.

Kuid ühiskond peab mõistma – Keskerakonnal on keerulisem Eestit aidata, kui Ligi-sugused pistrikud ja Gräzini taolised argpüksid lasevad valitsusel kindlal käel juhtida niigi kriisis Eestit veel suurema kriisi rüppe.

Ma annan lähiajal aru, mis me välja mõtlesime.

Trikimehe trikid

2007-04-27T20:48:00.000+03:00

Tean, et mõned tema võitluskaaslased soovitavad Ansipile teha 9. mail vene elanikkonna suunas mingi positiivne samm. Viia kusagile lilli või kiita vene inimesi Teise maailmasõja võitmise eest. Tegelikult - ma arvan – ei võta Ansip midagi ette.

Tema tegi trikimehe triki ja on sellega üsna rahul. Sel ajal kui isamaaliitlane Aaviksoo linnavolikogu saalis rääkis kergeusklikele kuulajatele sellest, et „pole kahtlust nõukogude armee panuses fašistliku Saksamaa purustamisse” ning tuletas meelde Tõnismäele maetuid, kes „langesid Eesti vabastamisel Saksa okupatsioonist” (tsitaadid Aaviksoo kõnest!), samal ajal pidi Tõnismäel juba käima monumendi lammutamise üsna keeruline töö. Monument viidi ära öö varjus ja salaja ning kogu ühiskonnale puru silma ajades. Kas see oligi „kõigi auavaldustega” ära viimine, mida oli lubatud? Politsei pandi valvama pronkssõdurit, keda samal ajal enam kohal ei olnud. Linn, selle elanikud ning nende vara toodi ohvriks. Sel ajal, kui kõigi tähelepanu oli suunatud kesklinnas möllavatele vandaalidele, ei saadetud politseid inimesi ja nende vara kaitsma, vaid toimetati pimeduse varjus Tõnismäel salamisi edasi.

Küsimus pole sugugi mitte ainult vandaalitsejates nagu meedia püüab seda esitada. Marodööre leiab igas riigis. Probleem on nendes ausalt ja korralikult oma tööd tegevates vene inimestes, kes on olnud lojaalsed Eesti riigile ja uskunud tõsiselt meie juttu integratsioonist. Nendes toimus eile ja täna põhimõtteline murrang. Isegi vaevaline integratsioon sai korvamatu löögi.

Mida me sellest aktsioonist võitsime, peale ühe poliitiku enesearmastuse rahuldamise? Saime lõhestunud koduühiskonna. See ühiskond on nüüd rahvustunnuse alusel pikaks ajaks lõhki. Juhtugu mis juhtub – kas tulevad mingid sanktsioonid või mitte. Kas laienevad rahutused või suudetakse neile panna piir. Siin ei aita enam miski. Selliseid küsimusi ei ole võimalik jõuga lahendada.

Jah, me oleme peremehed omal maal. Me võitlesime selle välja, aga ka paljud venelased olid meile tookord abiks. Mõned ehk veel mäletavad 900 000 inimesega meeleavaldusi Baltimaade toetuseks Moskvas ja Peterburis. Siis lasid vene inimesed ennast peksta selle eest, et nad toetasid eestlasi, lätlasi ja leedulasi. Mille eest neid täna pekstakse? Olen näinud siit linnavalitsuse aknast vaatepilte, millest ei taha rääkidagi...

Mulle tundub, et täna on meie ühiskond rohkem lõhestunud, kui 1990/91 aastal, kuigi siis oli olukord palju kriitilisem. N. Liidu sõjavägi oli Eestis, Tallinnas sõitsid ringi tankikolonnid. Kuid ikkagi olime me tugevamad kui praegu. Näitavad ju need kaks päeva, mitte valitsuse tugevust vaid nõrkust. Kui mõistusest puudu jääb, siis võetakse ikka jõud appi.

Pikalt läheb aega enne kui jälle tunneme, et elame ühes Eestis, kus kaks poolt teineteise kõrval vähemalt rahulikult oskavad elada. Kui me üldse sellesse sadamasse mingis käegakatsutavas tulevikus jõuame. See puudutab igaühte meist.

Sellepärast peame koondama – ei mitte jõud! – vaid mõistuse, et taastada rahu. Et pooled ei seisaks vastakuti ja ei vibutaks rusikaid, ega pilluks kive või rüüstataks linna – öösel või päeval. Rahu, mis lubaks igapäevaeluga edasi minna.

Enamus Eesti inimesi tahab täna just seda, - et taastuks meie igapäevane elurütm. Selle taastamise nimel peavad mõistusega tööd tegema ka kõik poliitilised jõud, mitte kiitma taga Ansipit ja imetlema jõudu. Selle nimel peab hakkama mõtlema korrakaitse ja lõpuks igaüks meist.

Täna peaksime endalt küsima, mida saame rahu heaks teha? Kellele helistada? Kelle poole käsi ulatada?

Riik, valitsus, peaminister, Ansip, Reformierakond – nemad meid täna ei aita. Kõik on meie endi käes. Kui nende käes ongi jõud, siis meie pool on mõistus. Kasutame seda ja paranemine võib alata.

Piret Järvis tuli Tallinnale appi

2007-04-20T10:27:00.000+02:00

Tony Blair algatas kunagi “Cool Britannia” projekti ja sai hiljem oma vitsad. Huvitav, mis juhtub Savisaarega, kui ta ühel hetkel paneb lauale projekti “Cool Estonia”?

Sel KOLMAPÄEVAL kinnitas linnavalitsus kahe linna nõukogu koosseisud. Ärge nüüd ehmatage, juttu pole tulusatest äriühingute nõukogudest, vaid hoopis muust.

Omal ajal (kui olin Tallinna linnapea esimest korda) lõime linnavalitsusega Tallinna Raamatu sarja. Sobilike teoste leidmiseks ja nende vahel valiku tegemiseks moodustati Tallinna Raamatu Nõukogu.

Esimene teos – Erika Auliku mälestusteraamat “Viru tänavad ja teised” – ilmus õige pea.

Teiseks, muutsime Tallinna Noortenõukogu koosseisu. Noortenõukogu kutsusin ellu samuti eelmisel korral, kui olin linnapea. Tegemist on linnavalitsuse juures tegutseva omamoodi think-tank’iga, kuhu kuuluvad erinevate noorteorganisatsioonide esindajad.

Noortenõukogu pole niisama jututuba. Tänaseks menukaks saanud Tallinna Noorteöö näiteks sai alguse meie kunagisest ühisest koosistumisest vihmasel Aegna saarel.

Keda kuulata?

Võimalik, et mõnele üllatuseks määras linnavalitsus mõlema nõukogu – Tallinna Raamatu ja Noortenõukogu koosseisu ka Piret Järvise. Kui täpne olla, siis Noortenõukogusse nimetati Piret Järvis esmakordselt, Tallinna Raamatu Nõukogus aga on tegu pigem tema positsioonide taastamisega. Sinna kuulus ta varemgi, kuni minu eelkäija Tõnis Palts tema nime selle koosseisust mingil ainult temale teada oleval põhjusel maha kriipsutas.

Mul on hea meel, et Piret nõustus kaasa lööma.. Ei kaasne ju nende kogude töös osalemisega mingeid hüvesid või eeliseid, rääkimata kõrgest palgast.

Minu meelest oli see hea otsus. Arutlen nii:

Kui me tahame midagi olulist teha Tallinna noorte heaks, siis peame muidugi kuulama ametnikest noorsoospetsialiste, kes valdavad institutsionaalseid probleeme. Kuid nende kõrval peame kuulama nende häält, kelle häält kuulavad noored inimesed.

Teine põhjus Piret Järvise kaasamiseks on veel.

Taburetid ja Eesti imago

Ma mõtisklesin juba majandusministrina, mis roll võiks avalikul võimul olla Eesti popmuusika ja popkultuuri viimisel Euroopasse.

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus jagab toetust Eesti ettevõtjatele, kes murravad oma toodetele ja teenustele teed Euroopasse ja maailma.

See aitab meie majandusel saada rahvusvahelisemaks, see kujundab Eestile positiivset mainet.

EAS-i seltskonnale tundub täna loogiline toetada Eesti taburettide maailmavallutusi. Võtab pisut aega, enne kui avalikus sektoris õpitakse nägema, et Eesti meelelahutustööstuse aitamine Läände omab sama suurt või isegi suuremat potentsiaali. Minu jutu peale EAS-i seltskond noogutas, aga kaugemale me ei jõudnud. Seekord.

Et kultuuriministeerium sellest kunagi aru saaks – selle peale mina oma eluajal igatahes ei looda! Ükskõik, kes istub parajasti kultuuriministri toolil.

Et see idee ei jääks sahtlisse, sellega ma kavatsen kindlasti edasi tegeleda. Kui mitte enam majandusministrina, siis linnapeana.

Eesti otsib praegu Superstaari TV3-e abil ja seegi on tore. Kes tegelikult saab staariks, ei tule aga välja ühest telesaatest – vaid ikka siis, kui artist oma loominguga saab võimaluse konkureerida rahvusvahelises muusikaäris.

See pole odav lõbu…

Mõistate kuhupoole mu mõte liigub?

Kas sõdur murdis kindrali?

2007-04-13T10:59:00.000+02:00

Kas sõdur murdis kindrali?

Käisin eile õhtul vaatamas Mart Kivastiku kirjutatud ja Aleksander Eelmaa lavale seatud etendust "Sõdur". Kergenduseks Pille-Riin Purjele ja teistele teatrikriitikutele võin kohe öelda, et nende töörajale ma ei kipu, näitekunsti süvaanalüüsile ma ei pretendeeri.

Teadsin ette, et juttu on Laidoneri vanglas viibitud ajast ja olin valmis süngeks teemaks. Kahjuks pean tunnistama, et vabadussõja ühe juhi ja kaitsevägede ülemjuhataja elulooga ma detailideni tuttav ei ole. Muidugi tean ma tähtsamaid saavutusi ja tema poliitilist tegevust, aga inimesena ma teda ei tunne. Senini ma ei mõista, miks tookord ikkagi "hääletult alistuti".

Ain Lutsepa mängitud kindral oma sissepoole suunatud põlemisega kujutab nimitegelast väärika ja kõrgklassi kuuluva mehena. Mina pigem arvanuks, et tegu oli talurahva seas kasvanud ja elu jooksul karastunud ning kombeid õppinud lihtsa eestlasega. Sisemist murdumist ja vaikset ängi on raske mängida, seepärast au Lutsepale, kes sellega oma lakoonilise mängutäpsusega hästi toime tuli.

Roman Baskini sõdur on muidugi värvikas. Isegi säravam partneriga võrreldes, aga tema roll andis selleks ka rohkem võimalusi. Hea kujund - küürakas ja lonkav anonüümseks jäänud sõdur. Õigemini: mis sõdur ta ka oli, rohkem lihtsalt oma väikesi komplekse kinnipeetu najal välja elav vangivalvur, mitte enam. Muidugi ei kujuta ta üht konkreetset inimest, vaid sümboliseerib 1940-53. aastateni Laidoneri valvanud ja ülekuulanud vene vangivalvureid.

Algul kõrge kindrali ees aukartust tundva, valvatava nõrkushetki osavalt ära kasutava ja ajapikku aina nahaalsemaks paisuva sõjardina haaras Baskini osatäitmine publiku tähelepanu. Küllap võis paljugi sellest ju nii ollagi, kuid võin omast kogemusest öelda, et ajaloo kirjutamine kõigub alati autori, faktiteadmiste ning vaataja/lugeja fantaasia ääremail.

On ju ka minu tegemisi kajastavad lookesed või uudisnupud päris sageli ülepaisutatud, värvikamad või hoopiski mitte aset leidnud sündmused. Et, kes see siis ütleb, et just nii kõik toimuski? Loo autori, Mart Kivastiku ajalooteadmistes ma ei kahtle, olen näinud ka mõningaid tema varasemaid, eesti kunstnikke käsitlevaid teatritükke ja tunnustan tema tegemisi. Kindlasti võiks Kivastiku lavale seatud etendusi külastada praegused kooliõpilased. Et tekiks huvi meie oma rahva seas elanud ajaloo suurkujude vastu.

Pärast etendust nägin, et minust kaks rida tagapool oli teatris ka Mart Laar. Me ei jõudnud eriti muljeid vahetada, aga arvan, et temaga neil teemadel arutleda olnuks huvitav.

Niisiis, ühest vastust ma pealkirjas tõstatatud küsimusele ei saanud. Kindlasti olid kindrali murdumises ja seejärel vaikses hääbumises süüdi nii sõdurid, vangivalvurid, valitsev režiim, tema nõrgenev tervis ja varasemad üleelamised.

Ootasin rohkem ajalugu, tuli pigem psühholoogia. Pole varem kuulnud nagu oleks Laidoneri elukäik võinud lõppeda enesetapuga. Aga kirjanikul on sellistes asjades fantaasia ja mõttemängu jaoks rohkem ruumi kui ajaloolasel. Tegelikult ei ole ju tänaseni teada Laidoneri täpset hauakohta.

Vladimiri vangla surnuaed on suur ja sinna on maetud paljud toonased rahvusvahelised riigitegelased, sealhulgas väidetavalt ka Poola asepeaminister, mõned saksa kindralid, jaapani sõjaväelased või poliitikategelased ja küllap veel teisigi.

Minu jaoks on arusaamatu miks me oma riigi ühe rajaja hauakoha otsingutel nii passiivsed oleme olnud? Pätsi põrm on juba ammu kodumulda üle toodud, Laidoner puhkab ikka veel nimetus hauas. Me justkui ootame, et keegi teine meie eest selle töö ära teeks. Siiski ma ei taha kedagi kritiseerida, küllap peaksin ka enesekriitiline olema. Võib-olla saab sellest üks väljakutse uue valitsuse jaoks?

Helistasin veel samal õhtul oma heale ajaloolasest sõbrale Küllo Arjakale ja soovitasin tal Kivastiku näidendit vaatama minna. Tema oli parajasti Prahas ja tuletas meelde 1968. aasta "Praha kevadet" ning kakskümmend aastat hiljem toimunud sametrevolutsiooni.

Kolm nõuannet majandusminister Partsile

2007-04-05T08:56:00.000+02:00

Hea Juhan!

Õnne uues ametis! Neil päevil võtad minult üle Eesti tublima ja toimekama ministeeriumi, kus töötab väga professionaalne seltskond. Edu Sinule ja Sinu uutele kolleegidele!

Oled olnud peaminister ja Sulle ei tule teist korda selgitada, kuidas töötab valitsus ja mis on majandusministri roll.

Küll aga tahan omalt poolt juhtida Sinu tähelepanu kolmele väljakutsetele, millele pead nii või teisiti vastama.

Esiteks – Eesti majandusedu

Eesti majandusedu hoidmine oli Reformierakonna üks peamisi valimislubadusi. Seega peaks sulle kuuluma peaministripartei tugi kõigi nende otsuste puhul, mis aitavad Eesti majanduse heale käekäigule kaasa.

Kuid ole siiski ettevaatlik. Kui majandusel läheb jätkuvalt hästi, siis ei häbene peaminister ütelda, et see on Reformierakonna targa majanduspoliitika tulemus. Kui aga mingil põhjusel halvasti, mida keegi meist ei soovi, siis võidakse Ansipi kontorist ka seletada, et ju siis on majandusminister kehva tööd teinud.

Ära lase ennast sellesse kahvlisse ajada. Parem tee kohe alguses selgeks, et majandusministeerium ja –minister on need, kes kõige aktiivsemalt sõnastavad
valitsuse majanduspoliitikat. Nii heas kui halvas.

Teiseks – hoia jalad maas!

Vaidlus välisministri koha pärast oli Reformierakonnale ühe oma tubli erakonnaliikme premeerimise küsimus. Majandus on Reformierakonnale pikas perspektiivis palju põhimõttelisem valdkond kui välispoliitika. Reformierakond on hingelt ikkagi pankurite ja ettevõtjate erakond.

Sina pead nägema ka seda, mis toimub väljaspool mõnede Eesti suurettevõtjate ja
Reformierakonna toetajate suurilma.

Eesti kapitalil tegutsevad väikeettevõtjad, kes on peamised töökohtade loojad, vaatavad Sinu poole ja ootavad jätkuvalt tuge ning soodsate tingimuste säilitamist.

Kohalike teede rahastamine ja Eesti äärealadele perspektiivide loomine võib pealinna koondunud gigantidele tunduda tühi vaev – kuid Eestile tervikuna on see väga tähtis.

Suurte makronumbrite kõrval peab majandusminister süvenema paljudesse uutesse projektidesse ja ettevõtmistesse, millele riik võib tuule tiibadesse aidata.

Õpi tundma neid inimesi, kelle igapäevase tööga on ehitatud meie senine majanduslik tugevus ning tea omast käest, mida nad tulevikult ootavad.

Kogu valitsus peab töötama inimeste heaks, mitte seletama Eesti inimestele, et nende töö on eelarvesse raha kuhjata, mida siis valitsus hea tahtmise korral näpuotsaga rahvale tagasi annab.

Kolmas – Laar või Ansip?

Inetu tüli ametikohtade pärast kajab veel kaua aega valitsuskoridorides vastu. Nagu mina näen, on Sul kaks võimalust.

Võid astuda Laari ja Ansipi vahele vahendusmeheks, kes valvab, et nende kahe ambitsioonid tööd valitsuses segama ei hakkaks. Võid ka astuda kõrvale ja teha oma tööd. Kolmandat teed Sinu jaoks ma ei näe.

Sa ei saa olla natuke mõlema poolt või natuke ükskõikne. Ole oma valikus selge ja anna sellest Eesti inimestele teada.

Lõppude-lõpuks – ettevõtjad, tööandjad ja töötajad loodavad, et strateegiliste majandusotsuste langetamine ei takerdu selle vaidluse taha, kumb on kahest suurem liberaal, kelle pagunid on muljetavaldavamad ning kes kelle kassi-hiire mängus üle mängib. Kahtlemata – Laari mõju parlamendis ei saa olema väiksem kui Ansipi mõju valitsuses, tähtis on õpetada need kaks meest omavahel kokku töötama.

Need kolm valikut tuletavad Sulle end tulevaste kuude jooksul korduvalt meelde. Parem nad siis kohe ära langetada ja edasi minna kindlate ja selgete põhimõtete alusel.

Hoia hästi oma majandusministeeriumi meeskonda ning seisa iga päev selle eest, et Eesti inimestel ja Eestil läheks jätkuvalt hästi. Palun, ära kedagi sellepärast kiusama hakka, et ta minuga koostööd on teinud.

Mõned asjad jäid mul pooleli ja minu järeltulijana pead neid tõenäoliselt jätkama. Järjepidevuse eest ei pääse meist keegi, isegi kui väga tahaks valgelt lehelt alustada. Ühes varasemas blogis loetlesin oma kahe aastaga tehtud toiminguid. Soovin Sulle siiralt kahe aasta pärast sama pikka ja mõjusat loetelu!

Edu!
Edgar

MKM, 4. aprillil k.a.

* Pildil Tallinna linnapea Edgar Savisaar Tallinna Päeval tervitamas peaminister Juhan Partsi

Edgar Savisaar: Valitsuse moodustamise telgitagustest

2007-03-27T16:47:00.000+02:00

Vahel on keeruline mõista neid kohati segaseid manöövreid, mida poliitilistel läbirääkimistel tehakse. Sellises olukorras on vaja vaatlejaid, kes aitaks joonistada kaarti ja selgitada seoseid. Seda püüangi teha.

Reformierakonna koalitsioon lagunes enne selle sündi

Nõustun osaliselt nendega, kes on arvanud, et algusest peale valis Andrus Ansip järgmisele valitsusele käimiseks Kolgata tee. Kui teadlikult ta seda tegi, on iseasi. Igal juhul on see olnud tema ja ta mõttekaaslaste valik. Iga mees valib ise oma saatuse.

Mind küll ei üllatanud, kui Rohelised koalitsioonikõnelustelt eemale tõrjuti. Nad olid Reformierakonnale ohtlikud, kuna omasid koos IRL-i ja sotsidega võimalikus koalitsioonis ülekaalu ja olid seetõttu suutelised reformile sobival hetkel valitsuse sees ka „kambakat” tegema.

Kusjuures kõik teadsid, et mõlemad “väikesed” – nii sotsid kui ka Rohelised on lähedased pigem IRL-ile kui reformistidele.

Kuna „kambaka” oht oli reaalne, siis peaministripartei ei võtnudki Rohelisi oma valitsusse. Hetkel, kui Rohelised nõudsid endile võrdset ja viisakat kohtlemist, näidati neile ust.

Reformistid ei arvestanud aga, et Roheliste väljatõrjumine muudab üldist jõudude vahekorda. Rohelised ja sotsid tasakaalustasid mitte parempoolseid vaid teineteist.

Kui Rohelised ukse taha jäeti, siis enesestmõistetavalt sotsiaal-demokraadid tõstsid pead. Nende positsioon koalitsiooni sees paranes märgatavalt. Nüüd nõutaksegi haridusministrit ja mida iganes.

Seda nõudmist neil muidugi ei täideta ning küllap neelavad sotsid oma pisarad veel täna õhtul alla. Närvi pikaajaliseks vaidluseks neil ei ole.

Reformierakond on aga taas manööverdanud ennast osavalt „jaga ja valitse” positsioonile (KUS REFORM PIGEM VALITSEB KUI JAGAB) ning klaarib kahe partneri omavahelisi vastasseise. See on kahtlemata mugav positsioon.

Mitte pürrose võit, vaid IRL-i ja sotsiaaldemokraatide järjekordne paikapanek.

Välisminister

Mõni päev tagasi ma ennustasin ühes teleintervjuus, et võitlus välisministri koha pärast lõppeb Isamaa ja Res Publica Liidule lüüasaamisega. Nii ka läks.

Paraku Mart Laar ei ole enam võitleja, ta on kiiremini vananenud kui mina. Laari sisepoliitilised huvid peituvad välispoliitikas ja kaotanud välisministri portfelli, kadus kohe ka tema igasugune huvi sisepoliitika suhtes.

Ühe erakonna peaministrikandidaadilt selline huvi puudus sisepoliitika vastu on vähemalt kummastav. Välispoliitika peaks siiski olema sisepoliitika jätkuks, aga mitte asi iseeneses.

Kolm nädalat tagasi olid neli erakonda (võib-olla isegi viis, sest kahtlemata sisaldab vähemalt IRL endas ikka veel kaht poliitilist jõudu, formaalsetest liitumistest hoolimata) koos laua taga ja mängisid ühtse koalitsiooni sõbralikku mängu, lubades teha valitsusliidu tervenisti neljaks aastaks.

Nüüd on ühele neist jalaga antud ja ülejäänud teevad näo, et nemad ei puutu asjasse.

IRL aga ütleb piinlikult, et eks see ole Reformierakonna otsustada. Huvitav, kui ühel päeval otsustab Reformierakond ka sotsidele ust näidata või nad kellegi kolmanda vastu välja vahetada, kas IRL jääb siis sama ükskõikseks?

Muide, ka valitsuse istungeid oleks reformistidel parem pidada iga partneri ministritega eraldi. Võtaks küll rohkem aega, aga vajalikud otsused saaks kergemini kätte.

Lõpetama pean niisiis õnnitlustega reformistidele, kes täna õhtul teevad oma viienda valitsuse järjest ning seda mitte enda tugevuse vaid pigem teiste partnerite nõrkuse arvel.

Ja veel üks järelmõte. Kui neljakesi tehti valitsust neljaks aastaks, siis kaua kolmekesi välja veetakse? Roheliste välja jätmisel on ka hea külg - sellega taastati vana kolmikliidu mudel, mis endast kõige paremat mälestust ei jätnud. Selle vankriga jõuti eelmisel korral vaid poole peale.

*Pildil õnnetu Strandberg, kes sai oma esimesed triibulised. (SL Õhtuleht)

Savisaar: Taas Tallinna linnapeaks

2007-03-23T12:38:00.000+02:00

Keskerakonna büroos oli täna koos Keskerakonna Tallinna Nõukogu. Vaadati üle Riigikogu tulemused ning arutati neist tulenevaid muudatusi Tallinna juhtimisel.

Tallinna linna praegused juhid said tugeva mandaati Tallinna elanikelt. Leppisime kokku, et Tallinna linna juhtidest lähevad Jüri Ratas, Olga Sõtnik ja Vilja Savisaar Riigikokku.

Mulle tehti ettepanek taas kandideerida Tallinna linnapeaks.

2005. aasta kohalike valimiste eel lubasin seda tallinlastele. Hoiatasin juba toona, et sellega läheb aega. Nüüd täidan toonase lubaduse, aga ma kavatsen pidada kinni ka äsjastel Riigikogu valimistel antud lubadusest osaleda kogu Eesti riigi juhtimisel.

Ma usun, et mõne aja pärast ja võib-olla kiiremini, kui arvatagi osatakse, on Keskerakond jälle valitsuses ning sellest ei jää kõrvale ka erakonna esimees.

Tahan veel öelda üht.

Ma tunnustan väga Jüri Ratase tegevust Tallinna linnapeana. Jüri on Keskerakonna üks väljapaistavamaid noori poliitikuid. Temale antud enam kui 6000 häält on kindel alus minna Riigikogusse. Need ka kohustavad ning Tallinlaste huvid vajavad tugevaid esindajaid ka Toompeal.

Kui Jüri sai linnapeaks, siis mõned kahtlasid – kas nii noor inimene ikka saab pealinna juhtimisega hakkama? Sai küll! Veel enam – Jüri tõestas, et Eestis on peale kasvamas vägagi elujõuline uus juhtide põlvkond, kellele tuleb julgelt pakkuda uusi väljakutseid. Jüri minek üle-eestilisse poliitikasse annab selleks uusi võimalusi.

Mis puutub käimasolevaisse koalitsiooni moodustamise kõnelustesse, siis nende kohta ei arva ma enam, kui et Ansipil ja Laaril tuleb omavahelised probleemid ise lahendada ning Postimehes juba "hambad ristis" nimetatud koalitsioonivalitsus lõpuks ise kokku saada.

Edgar Savisaar: Pullerits peaministriks!

2007-03-21T19:01:00.000+02:00

Mind ei ärgitanud küll kirjutama Priit Pulleritsu mõtteavaldused, aga eks ma pean neilegi kuidagi vastama.

Seda blogi alustades ütlesin ma selge sõnaga:

“Kas mul on lugejaid tuhandeis või sadades – morjendab mind vähem. Loodan enam, et suudan inimestele nüüd ja edaspidi pakkuda huvitavat lugemist.”

Nüüd rõõmustab Pullerits, et temal on rohkem lugejaid. No mis Sa hing teed – palju õnne!

Mina kui suusasõber olen selle üle väga rõõmus. Ma loodan, et ka edaspidi on talvisel ajal meil kokku pigem rohkem neid, kes suusablogi lugedes rahvuskaaslastest suusasangaritele kaasa elavad, kui neid, kes poliitilisi avaldusi armastavad lugeda.

Mina, erinevalt Priit Pulleritsust, ei taha kõike muuta ei spordiks ega poliitikaks. Las need kaks ikka olla lahus.

Ent aitab Pulleritsust! Kindlasti huvitab inimesi, mis vahepeal on huvitavat juhtunud.

Päris mitu asja, aga et ma olen tulevane opositsioonipoliitik, siis loomulikult pean ütlema midagi koalitsioonikõneluste kohta.

Neid peetakse nagu mitmel korral varem. Pikkamööda, et kõik näeks, et valitsusetegu on tõsine tegu. Teiseks on vaja viimase hetkeni hoida inimesi põnevil – kas ikka saame valitsuse? Kindlasti saame, millal enne on valitsus moodustamata jäänud.

Ministrikohad ja ülesanded

Mina isiklikult arvan, et Laar võiks küll olla välisminister. Ei ole ühtegi põhjust, miks Ivari Padar ei võiks olla majandusminister - vaja siis igale kohale Atoneni või Paeti panna.

Küll oleks minu meelest lõbus kui Reformierakond võtaks valitsuses sotsidelt sotsiaalministri portfelli. Reformil ju vaja tõestada, et nende uus sotsiaalne programm, mis palju hääli sai, ka ellu rakendub.

Ning sotsid omakorda võiksid taotleda rahandusministri tooli, sest muidu hakkavad endised respublikaanid neid hiljem jälle süüdistama vasakpoolsuses ja sotsialistlikus majandamises. Nüüd saaksid näidata – me oleme veel suuremad konservatiivid, kui Taavi Veskimägi!

Sotsid räägiks, kuidas palgatõusudeks pole raha. Reform prooviks oma pankurimõistuse kohaselt pensionäride heaolu parandada. Laar aga võtaks tõsiselt ette suhete parandamise meie idanaabriga.

Mulle meeldiks selline valitsus väga. Loodetavasti ka Pulleritsule.

Aga miks temale? Sellepärast, et Pulleritsu blogil on ju enam-vähem kaks korda rohkem lugejaid kui Andrus Ansip valimistel hääli sai! Kui keegi, siis just tema Reformierakonna häälekandja toimetusest võiks asuda tööle peaminister Ansipi meeskonnas pressipealikuna.

Või koguni ise peaministriks hakata?

Muidugi on oht, et Pulleritsule hakatakse ette heitma, et ta on kõigest peaminister Kadastiku valitsuses.

* PILDIST: Partsi peaministriperioodist on meeles, et tal oli kass, huvitav mille või kelle Pullerits Stenbocki majja kaasa võtaks?

Edgar Savisaar: Pärast valimisi

2007-03-06T11:42:00.000+02:00

Valimised on läbi, erakonnad kalkuleerivad plusse ja miinuseid. Ma näen palju positiivset:

+ Valimisaktiivsus. Kuigi see tõusis vähe –alla kolme protsendi - tõusis ta ikkagi. Alles järgmistel valimistel näeme, kas see on jätkuv trend. Ma loodan, et on. Igal juhul ei täitunud need kurjakuulutavad ennustused, nagu ootaks meid ees väga madal valimistest osavõtt ning valijad jääksid koju. Valijate võõrandumine poliitikast osutus müüdiks.

+ Uue Riigikogu koosseis - näen seal nii vanasid kalasid kui ka uusi nägusid, paljusid asjalikke mehi ja naisi, kes järgmisel neljal aastal seadusloome ohjamisega loodetavasti hästi hakkama saavad. Keskerakonna fraktsioonis on kümme naist, see on väga hea tulemus.

+ Keskerakonna edu: Meie poolt hääletas ligi 20 tuhat inimest enam kui eelmisel korral. Olime vahepeal Riigikogu keskfraktsioonis mõned kohad kaotanud, tegime ka need tagasi ja võitsime ühe juurde. Meil seisab ees tõsine ja raske töö, esindada iga meie poolt hääletanud inimest - nii mitme- kui esmakordseid toetajaid. Eriti tähtis, et olime edukad Tallinnas, kus Keskerakond on juba poolteist aastat üksi valitsenud ja saanud ennast näidata. Võit esimeses ja teises ringkonnas ning täiendav enam kui tuhat häält kolmandas ringkonnas räägivad selget keelt, et pealinna elanikud on jätkuvalt Keskerakonnaga rahul.

+ Isiklik edu: Minu poolt hääletas 5ooo inimest enam kui eelmisel korral. See on kolmandiku võrra rohkem. Ma tänan kõiki oma valijaid - et neid on rohkem, siis tähendab see mulle suuremat vastutust inimeste eest.

Praegu on kõik väga põnevil ja jälgivad, mis saab valitsusest. See on kindlasti oluline, kuid veel olulisem on, milliseks kujuneb Eesti elu järgmisel neljal aastal.

Mis suuna me riik võtab ja kas see suund on inimestele meelepärane? See on tegelikult praegu põhiküsimus.

Peatse jällenägemiseni!
Edgar Savisaar

Edgar Savisaar: Kes siis võidab?

2007-03-03T11:20:00.000+02:00

Tänane TNS Emori küsitlus, mille Postimees avaldas näitab Keskerakonna ja Reformierakonna viigiseisu.

Mis näitab, et nende valimiste tulemused otsustavad tõepeoolest valimispäeval valima minevad inimesed. Otsus on kõigi Teie käes.

Erakondade esimehed peavad täna mitmeid valimisdebatte.

12.00 - Vikerraadios
21.35 - ETVs

Minul on TV3 eetris, kohe peale „Seitsmeseid Uudiseid“ - kell 19.25 kavas pöördumine, kus püüan omalt poolt suurendada selgust – milles ikkagi seisneb meie valik valimiste päeval.

Minu päev möödubki neiks debattideks ette valmistudes ning viimastel valimisteeelsetel kohtumistel.

Tean, et paljud keskerakondlased kannavad homme oma põsel lipumaalingut.

Miks me seda teeme?

Valimispäeva tähendus on suurem kui erakonnad, suurem kui parteid ja kandidaadid.

Me oleme uhked oma riigi üle ja seda me tahamegi täna ja homme inimestele ütelda – olgem uhked oma riigi üle ja mingem valima!

Teie,
Edgar Savisaar!

Edgar Savisaar: Elu on suurem kui valimised!

2007-03-02T10:43:00.000+02:00

Täna varahommikul Hundisilmal jäin kuulama – metsast kostis linnulaulu. Küsisin endalt, kust äkki sellised hääled. Raadiost ja televiisorist, tänavalt ja kohtumistelt kostab ainult reklaami ja loosungeid. Ja korraga – linnulaul. Mingi maailm toimub oma loomulikus loogikas sel ajal, kui meie oma valimisi korraldame.

Ah, elu on suurem! Tegelikult elame mingis hoopis teises mastaabis kui need, mida päevast-päeva mõistame silmas pidada.

Samas, elu on nagu püramiid. Ma arvan, et igal inimesel, kes ühiskonnas täidab oma kohust, teeb ja loob midagi – peret, korda, kunsti, teab mida – igal sellisel inimesel on ühiskonna püramiidis oma asendamatu koht. Ei saa ju püramiidis mitte ükski kivi seista oma paigas, kui tema all ei oleks teisi kive. Nii on ka ühiskonnaga. Ja valimiste päeval me hakkame kõik ehitama selle püramiidi tippu oma riigis.

Poliitikuna, kes on sel alal tegutsenud küllalt kaua, võin ma märgata, et ühe poliitiku all on meie püramiidis kindel kalju, teise all nagu ei oleks. See vist ongi see asi, mis valimistepäeva õhtul võetakse kokku poolthäältena. Poliitik, kes reklaamib vaid iseennast ning unustab need, kelle õlul ta seisab, teeb vea. Kui sa püramiidi tippu pürid, siis olgu su silmad suunatud üles, tähtede poole, aga jalgades olgu see tunne, et sind toetatakse. Kui ei toetata, siis ära püri!

Valimised tulevad. Nad saavad läbi ka. Aga mets jääb. Linnulaul hakkab kostma igal kevadel, nii nagu täna. Miski on suurem. Seda suuremat asja me praegu valimiste aegu ehitamegi. See suurem on Eesti. Eesti, kus elame meie, kuhu saabub kevad. Eesti, mis on meie riik. Valitagu! Enam pole palju aega jäänud!

Evelyn Sepp: Miks ma usaldan Edgarit?

2007-03-01T11:53:00.000+02:00

Eesti Päevaleht tõdes hiljuti poliitikute blogidest kirjutades, et “Keskerakond ongi saanud internetis kõige võimsama peegelduse.” Ei vaidle vastu. Nii puhas rõõm astuda üles Eesti tuntumas blogis, kust see torm kõik alguse sai.

Tõsi. Nii mõnegi poliitkonkurendi ajas minu ja Edgari veebipäevikute avamine naljakalt nihelema. Ilmselt ärritas neid peamiselt maha visatud raha, sest keskkonnad, millega IRL ja Reformierakond hiljem välja tulid, on kallid ja silutud - agentuuride toodetud reklaampinnad. Klantsajakiri ja mitte elu ise.

Seetõttu oli meil hea vastupidist tõestada. Et inimesed otsivad ka poliitikas teist inimest, mitte jälgi andekast raamatupidamisest.

On ka kurdetud, et blogides kirjutavad poliitikud väga vähe isiklikest asjadest. Mis oleks aga lugejal tolku teadmisest, et Edgar Savisaare lemmikpuuvili on Eesti õunad tema enda koduaiast ning ta pole kitsi neid teistega jagama? Või teadmisest, et Evelyn Sepp armastab Domino küpsiseid, kuid enamasti keeldub neid teistega jagamast?

Oleme mõlemad pidanud oma kõige lähedasemaid inimesi hoidma ja kaitsma poliitiliste rünnakute eest, mille tegelikuks märklauaks oleme meie, mitte nemad. Jah, see teeb tihti haiget.

Miks keegi peale mõne inimese ei tea midagi minu eraelust? Aga milleks seada lähedasi löögi alla? Lihtsam viis nende privaatsust hoida on end mitte unustada kaamerate ees käest kinni hoidma või Kroonikale südant puistama. Loogiline ju.

Miks ma Edgarit usaldan?

Oleme temaga paljuski sarnaseid asju ja raskeid aegu üle elanud. Oleme teinud koos tööd - näinud vett ja vilet, oleme koos rõõmustanud hea nalja või õnnestumiste üle. Sellepärast!

Ja veel midagi, mis poliitikas nii väga tavaline polegi - ma ei ole kunagi jäänud üksi tormi kätte. Neid aga on minu poliitikuelus nii mõnigi olnud.

Loodan, et olen mõnelgi keerulisel ajahetkel olnud isegi see terve mõistuse hääl, kelle nõu on adekvaatne ehkki mitte kõigile meeldiv ja mugav. Ilmselt oleme me mõlemad oma otsekohesusega peletanud ka pugejaid, kes end ikka mõjukate poliitikute külge püüavad kleepida.

Oleme Edgariga selle valimiskampaania kestel kohtunud ja rääkinud sadade ja tuhandete inimestega.

Just nende inimeste toetus annabki jõudu järgmiseks neljaks aastaks, kui see nii peaks minema. Kohustus nende inimeste ees ongi see, mis sunnib igal tööpäeval end üles ajama ja käed tööle külge panama.

EVELYN SEPP

* Ärge pange tähele, et sellele postitusele järgneb teade "Kirjutas Edgar Savisaar". See on automaatika. Teksti kirjutas sel korral külalisesinejana Evelyn Sepp.

Edgar Savisaar: Mõtteid kolmandal eelvalimiste päeval

2007-02-28T10:06:00.000+02:00

Uue nädala uudistepilt on kirju – nagu ikka vahetult valimiste eel. Jäänud on vaid ühe käe sõrmede jagu päevi, mil erakonnad ja neid ümbritsevad ringkonnad saavad edastada oma sõnumeid ning eeliseid.

Pühapäeval langeb loodetavasti lõplik otsus. Ma ütlen “loodetavasti”, sest kahtlemata on iga valimiste-eelne periood igale asja vähegi tõsiselt võtvale erakonnale omamoodi kurnav. Aga et Eestit valitsetakse erakondliku demokraatia alusel, siis peavad erakonnad ka pingutama.

Ma arvan, et spurt, rahva valimiselevuse tipphetk, on juba ära olnud. Vähesed erakonnad on viimaseks valimiste-eelseks nädalaks midagi varuks hoidnud, televiisoris jooksevad enamasti kulunud ja moraalselt väsinud klipid, peaaegu ühelgi erakonnal enam nagu midagi lisada ei oleks.

Teisipäeval avaldatud uuringutulemustesse, mille kohaselt Keskerakond juhib 25-27 protsendiga, peab suhtuma ettevaatlikult, kuid ka uurijad ise on nõus, et kõige vintskemalt ja vaevalisemalt muutuvadki kõige viimased konkurente lahutavad protsendid. Üks või kaks protestihäält siin pilti enam suurt ei muuda, kui protestihäälte arvuline vahekord toetushäältega jääb tõenäostesse piiridesse, s.t. ei lõhata mingit suurt meediapommi. Aga vahetult enne valimisi saab libapommidega virgutada ainult rumalaid ühepäevaliblikaid – Eesti valija on aastatega siiski nii palju targemaks saanud, et teada, kui kiiresti pärast valimisi sääraste viimase hetke meediapommide toss hajub.

Ei oska öelda, et kellelgi praegu niisugust libapommi valmis oleks. Tänu sellele ongi seekordsed valimised kujunenud vähem räpaseks kui mõned algul ootasid. Keskerakond igatahes ei määri oma käsi.

Eelvalimised on osutunud aktiivsemaks kui esialgu ennustati. Kahe päevaga ligi 12% on päris hea tulemus. Arvan, et kolmas päev tuleb veel kõige suurema valijate osavõtuga. Ka eelmistel valimistel käis kolmandal päeval valimas 40% eelvalinute üldarvust. Minu jaoks on küsimus, kas täna lisandub valijatele veel 8 või isegi 10%?

Lisan mõned tähelepanekud eelvalimiste kahest esimesest päevast. Kõik kiidavad Tartut, kus esimene päev oli tõepoolest osavõtu poolest fantastiline, teisel päeval kukkus aga osavõtt arusaamatult palju. Tunnustada tuleb ka Lääne-Virut, kus samuti oli võrreldes eelmise korraga märksa kõrgem osavõtuprotsent.

Eraldi tooksin aga välja Tallinna. Protsent tõusis 8,8-lt 10,1-le, aga pidades silmas Tallinna mastaape, oli valijate arv siin muidugi kõige suurem. Kui Tartus osales kahe päevaga ligi 10 000 valijat, siis Tallinnas 25 000 inimest. See on kindlasti omaette näitaja.

Mujal suurenes eelvalimistel osalenute arv samuti 1-2% võrra, ainult Ida-Virumaa jäi paika. Rahutuks see ei tee, sest sealne rahvas on ka varem keskendunud mitte eelvalimistele, vaid pühapäevale, valimiste päevale.

Panin ka tähele, et e-valimiste tulemused on nirud. 1% päevas näitab, et sellest tuhinast on enamus inimesi vist küll üle saanud. Nähtavasti ikkagi kaheldakse, kuivõrd on e-valimised usaldusväärsed ja kas saavad valijad oma eelistusi salajas hoida nagu seadus ette näeb.

Jäänud on veel kolmas eelvalimiste päev. Minu nõuanne kõigile, minna julgelt valima ja teha valik oma parema äranägemise järgi. Mõistagi Keskerakonna kandidaatide kasuks.

*Pilt Postimees Online'ist. Artikli juurest, mida saate lugeda siit.

Edgar Savisaar: Ma ei ole solvunud pigem kurb

2007-02-27T09:53:00.000+02:00

Ma tean, et Reformierakond on tellinud telereklaami, kus mulle mitmeid patte ette heidetakse.

Ma ei ole solvunud pigem kurb – kas tõesti tundus neile, et Eesti poliitika pole piisavalt negatiivselt laetud?

Mõned minu ümber on mind viimastel päevadel surunud, et ma ütleks midagi sama krõbedat neile vastu. Ma ei kavatse seda teha. Ja jään enesele lõpuni kindlaks. Kahel põhjusel.

1) Ma ei arva, et keegi võidaks sellest kui nüüd ka Keskerakond kulutaks viimased päevad sellisele räpasele isiklikule kampaaniale. Kuidas see Eestit edasi aitab?

2) Me tahame rääkida nendest küsimustest, mis aitavad Eesti inimesi edasi. Me ei taha arutada, kes saab peale valimisi millise ametikoha!

Ma arvan, et ma mõistan, mida Reformierakond minu solvamisest võita tahab: tahab meeletult ja meeleheitlikult, et me ei võrdleks tegusid ja tulevikuplaane.

Muidu paneksid kõik tähele:

1) Keskerakonna “Jah!” tasuta koolitoidule – Reformierakonna “Ei!”

2) Keskerakonna “Jah!” arstiabi kättesaadavuse parandamisele -
Reformierakonna “Ei!”

3) Keskerakonna “Jah!” kõrgematele palkadele – Reformierakonna “Ei!”

Jne jne

Mina tahan nende teemade üle – haridus, arstiabi, palgapoliitika - viisakalt ja rahumeeli arutada ja soovin, et meie valijad mõtleksid meiega kaasa ja tuleksid meiega kaasa kui nad nii soovivad.

Ei lähe mina sõtta ühegi ametikoha eest.

Teie,
Edgar

Karjapoisi pühapäev

2007-02-25T13:55:00.000+02:00

Tammsaarel on novell “Karjapoisi pühapäev”. Et ma vabariigi aastapäeval olin kodus Hundisilmal ja mitte Tartus sinivereliste vastuvõtul, siis sain ka mahti korraks raamatu kätte võtta.

Valimised on tulemas, Eesti tulevikule kriitiline hetk lähenemas, nüüd oleks vaja hoida sidet sügavamate väärtustega. Tammsaarelike väärtustega. Ega siis eesti rahvas teda ilmaasjata oma esikirjanikuks pea! Ma isegi arvan, et mitte ainult “kirjanikuks”, vaid ka Oma Rahva Suurimaks Esindajaks. Kui Tammsaare kandideeriks Eesti Vabariigi presidendiks, ei oleks tal mitte ühtki vastuhäält! Mulle tundub, et Hundisilma talus siin keset talve olen mina Tammsaarele lähemal kui nemad seal Tartus.

“Karjapoisi pühapäev” – ma mäletan seda juba koolist, vist lugesime kolmanda-neljanda klassi emakeele tunnis. Et poisikesele anti vaba pühapäev ja ta ei osanud sellega mitte midagi peale hakata, tegi ainult seda, mis teised talle ette ütlesid: tee! mine! vaata! Ja tema vaatas, läks ja tegigi. Aga kui suve ainus pühapäev jõudis õhtusse, ronis ta voore tippu, laskis pilgu üle õhtupäikeses länguvate varjude – ja nuttis meeletult.

See oleks nagu mõistulugu, mida peaksid kõik inimesed lugema enne valimisi. Karjapoisi pühapäev. Päev, kus sa saad ise otsustada, kuhu järgmisel neljal aastal lähed, mis riigis sa elad, kes sinu nimel tohib otsuseid langetada. See ainus pühapäev, 4. märts.

Kas inimesed saavad ikka aru, mida Tammsaare tahtis öelda ja mispärast Tammsaare, Eesti Vabariigi Parim Võimalik President, kirjutas meile “Karjapoisi pühapäeva”? Ma arvan, et ta tahtis meile ütelda: armas Eesti rahvas, ära ole nagu see karjapoiss, kes oma ainsal vabal päeval kartis olla tema ise! Ole ise! Mine, vali Eesti tulevik! Ole rahvas!

4. märtsil ulatab meile valimiskasti Anton Hansen Tammsaare.

Edgar Savisaar: Mina, Mart ja Reformierakond

2007-02-23T01:51:00.000+02:00

On tõsi, et riigi tasemel pole ma Mardi juhitava erakonnaga seni koalitsioonis olnud ja seepärast tundus mulle (vaatajatest rääkimata) et meie teine debatt oli parem kui esimene, end siiski veel parasjagu rabe.

Eelmise korraga võrreldes oli edasiminek siiski märgatav ning küll me kolmandas saates näitame – juba järgmisel neljapäeval.

Mardi argumentatsioon õhukese riigi poolt valmistas siiski pettumuse.

Lootsin kuulda uusi säravaid argumente õpetajate, politseinike ja arstide palkade külmutamise vajadusest. Kuidas riik kulutab vaestele liiga palju ja pensionide kiire tõstmine tuleks kohe lõpetada. Kuidas kogu arstiabi tuleks erastada erakätesse jne.

See on ju parempoolsete poliitika.

Selle asemel tuli hoopis Portugal ja Ungari oravate leksikonist. Ma ei tea mitu korda seda peab tõestama, et need näited ei sobi Eestile kuidagi. Eestil on palgareformi vaja, et majandus saaks uue hoo sisse.

Teades Marti tugeva poliitikuna ei välistaks ma võimalust, et Laar on aru saanud, et ükskõik millises tulevases koalitsioonis ta enam senise puhta friedmanismiga läbi ei löö.

Omamoodi naljakas teda muutumas vaadata. Pidin saate lõpus hämmeldust varjama kui Laar nõudis hariduse ja tervishoiu korda tegemist ja arvas, et selleks tuleks poliitilisi jõude koondada ja leppida kokku, kuidas me riigieelarvet interpreteerime. Vanasti oleks Laar meie eelarvest lihtsalt pooled poognad välja katkunud.

Ma muidugi ei välista, et ta teeks seda esimesel võimalusel ka nüüd. Peale valimisi, muidugi. Keskerakond peab koguma palju hääli, et teda peatada.

Mõõdukamal liinil pole tal kerge. Reform varastas pronkssõduriga Isamaalt kõige marurahvuslikuma partei tiitli, muidugi see tuli visalt. Laaril on sama raske võtta üle Reformi maksualandust, sest nad on ju kogu aeg rääkinud “maksudega ei mängita”.

Samas – vahetagu kohti, kuidas tahavad – sisu on ikka sama!

PS
Mulle siiski meeldivad Mardi näitlikud trikid puuviljade ja tekkidega. Mul pole küll aega tegeleda näputööga ja järgmiseks saateks midagi kaasa meisterdada. See ei tähenda, et ma ei austa Mart Laari kui moodsa aja meest, kes selliseid tavapäraseid “naiste töid” päris osavasti valdab.

Edgar Savisaar: Maksupoliitika ja sotsiaalpoliitika

2007-02-16T13:13:00.000+02:00

Kui me eile Mart Laariga TV3 stuudios vastastikku väitlema asusime, siis kindlasti oli meil nii erinevaid kui ühiseid eesmärke.

Aga üks eesmärk, mida me mõlemad jagasime, on soov, et selles valimiskampaanias räägitaks rohkem lahti nende otsustuste sisu, mis valimistel valijate häältega kinnituse saavad.

Ja selle eest tunnustus Mart Laarile, kes tõsi küll esindab väga vastandlikke vaateid minu omadele.

Emotsionaalsed ja ratsionaalsed otsused

Reformierakond tahab, et me teeksime nendel valimistel emotsionaalseid otsuseid. Oravapartei mängib inimeste tunnetel ja seda rohkem kui kunagi varem. Inimesed, mulle tundub, tahaksid aga teha pigem ratsionaalseid ja mõistuslikest argumentidest kantud otsuseid.

Võimalik, et esimest korda vaadatakse erakondadele kriitilisemalt kui varem. Inimesed ei otsusta selle järgi, kellel on kõige parem lubadus, vaid selle järgi, kellel on kõige parem plaan selle lubaduse elluviimiseks.

Keskerakonnal on parim plaan tervishoius, parim plaan palkade tõstmiseks, parim plaan hariduses ning parim plaan inimeste toimetuleku parandamiseks.

Reformierakonnal on täna üks ilus lubadus kauge tuleviku - 15 aasta kohta ja üks vildakas ning põhiseadusega vastuolus plaan Tõnismäe monumendi saatuse kohta.

Valik on minu meelest piisavalt selge.

Segadus ja selgus

Ma mõistan neid, kelle jaoks Eesti poliitiline kaart tundub segane:

- Äärmuslikult rahvuslikku poliitikat ajab seni liberalismi esindanud Reformierakond;
- Samas kui kolkarahvuslust kandnud IRL esindab “maailmarändur” Mart Laari isikus pigem rahvusvahelist liberalismi ja õhukest riiki;

Valimisteni on jäänud kaks ja pool nädalat ja need, kes on tänaseks otsustanud, et nad valima lähevad – vajavad selget alust oma otsuse kujundamiseks.

Kui aitasime eile Mart Laariga sellele kaasa, siis oleme palju teinud.

Võimalik, et maksudebati peamine järeldus oli, et maksudest olulisem on ikkagi see, mis maksudest tuleneb – ehk siis inimeste toimetulek ja võimalused kasvatada Eesti elanike heaolu.

Vaevalt, et keegi nõustub maksude alandamisega selle hinnaga, et selleks tuleb veelgi vähendada avalike teenuste - nagu haridus, arstiabi või politsei- ja päästeteenistused – kättesaadavust.

* Foto Postimees.ee pildigaleriist

Edgar Savisaar: Kui noritakse tüli…

2007-02-09T11:15:00.000+02:00

Tallinna Linnavalitsus otsustas mulle annetada linna kõrgema autasu – Tallinna vapimärgi. Kahtlematult teeb see mulle au.

Ma ei põe võltstagasihoidlikust ja pean oma tööd Tallinna linnas tõesti äramärkimist väärivaks. Alustasin küllalt noore mehena 1979. aastal, kui läksin tööle Tallinna Mererajooni Täitevkomiteesse ja sain seal Plaanikomisjoni esimeheks. Tegelesin seal tööjõulimiitidega.

Sõna “tööjõulimiidid” on üks neist, mis muutunud riigikorraga on aegade hämarusse vajunud. Sisult tegelesime võõrtööjõu sissetoomise pidurdamisega. Aga mitte ainult - kavandasime sotsiaalse infrastruktuuri objektide ehitust, pistsime rinda keskkonnakaitse küsimustes ja muud sellist.

Olin tookord Tallinna linna teenistuses järjepanu kuus aastat. Kümme aastat hiljem taas 6 aastat ja isegi rohkem – algul Linnavolikogu esimehena, siis linnapeana ja lõpuks jälle Linnavolikogu esimehena. Linn on selle aja jooksul saanud tundmatuseni uue näo. Ma usun, et olen sellesse andnud oma panuse.

Ju linnavalitsus seda silmas pidaski, kui linnapea ettepaneku tegi.

Mulle tuli üllatusena, kui eilsel Tallinna Linnavolikogu istungil teatas Isamaaliitlane Matti Tarum, et nemad on vastu Savisaarele vapimärgi annetamisele, kuna ma olevat tegevpoliitik. Mõtle vaid, milline argument!

Muidugi ma olen tegevpoliitik, ega kavatsegi hakata seda salgama. Aga tegevpoliitikud on ka ju paljud teised, keda Tallinna linn on tunnustanud. Mäletan kuidas Matti Tarum ise sai linna teenetemärgi. Ka tema oli siis ja on nüüd tegevpoliitik munitsipaaltasemel.

Minagi seisin siis selle eest, et teda tunnustataks. Tegevpoliitik või mitte – ta vääris seda.

Nagu ma aru saan, tahavad Isamaa ja Res Publica Liit ning Reformierakond teha minu autasustamisest üht järjekordset valimisvõitluse teemat. Tehku! Hea meelega olen nõus selle üle väitlema, kutsutagu või televiisorisse – las ütlevad, kes neist on minust rohkem Tallinna heaks teinud.

Mis mulle ei meeldi, on nurga taga susimine, mida harrastab Tallinna opositsioon. Nad muidugi saavad ise ka aru, et kui läheks avalikuks väitluseks, siis ma mitte ainult võidaksin neid, vaid ka Tallinna rahvas elaks pigem kaasa mulle kui neile.

Linnavalitsusele ja Linnavolikogule olen tunnustuse eest südamest tänulik. Ka nendele noortele, kes minu toetuseks volikogu maja ees piketeerisid.

Ilus kingitus vahetult enne meie riigi sünnipäeva.

Edgar Savisaar: Aga minu meelest on Ninjad endiselt Eesti kaubamärk

2007-02-07T17:38:00.000+02:00

Mõned aastad tagasi, kui Vanilla Ninja andis Tallinna Lauluväljakul oma esimest suurt kodumaa-esinemist, imestasid paljud, miks mina (toona Tallinna linnapea) nii aktiivselt nende kontserti promoda aitasin.

Põhjus selleks on väga lihtne – ma olen alati toetanud ja toetan ka edaspidi iga eestlast, kes meie väikesele riigile maailmas aitab nime teha.

Positiivses mõttes nime teha muidugi.

Ma tean ja tunnen vahel oma nahal kui keeruline on olla suur väikeses riigis. Olgu, kui mitte suur, siis vähemalt silmapaistev. Ikka on neid, kes põhimõtteliselt ja kadedusest püüavad kaikaid kodaratesse loopida.

Mulle tundub, et Vanilla Ninjaga on vahel just nii juhtunud. Samavõrra kui nende toetajad on elanud kaasa igale nende õnnestumisele on paljud hinge kinni hoides oodanud halbu uudiseid.

Kodumaal ongi nad olnud tihti teised ja mitte esimesed.

Ma pole nii rumal, et püüaks noortele inimestele meeldida, teatades, et mulle hirmsasti meeldib Vanilla Ninja muusika. Aga mulle meeldib nende tüdrukute enesekindlus ja haare.

Igatahes, nädalavahetusel toimus suur hääletamine – kes pääseb Eestit esindama Eurovisiooni lauluvõistlusel. Ei tee saladust, et hoidsin vanadele tuttavatele pöialt ning ärgitasin ka mõningaid oma sõpru sama tegema.

Võitu me koju ei toonud, aga korraliku tulemuse saavutasime ikkagi, tõsi ma ei loe seda kaugeltki ainult enda teeneks. Oli ju ka Olav Osolini juhitud žürii minuga peaaegu samal arvamusel.

Ometi usun ma, et nagu telefonihääletusel nii ka valimistel – igaühe panus on oluline.

Kahju küll, et Ninjad välja jäid, kuigi Gerli Padarile soovin sellest hoolimata õnne ja olen tema poolt. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks ta ei võiks Eurovisioonist saadava hooga proovida oma tiibu laiemas maailmas.

Võibolla tuleks selliste plaanide toetamiseks majandusministeeriumi (kui Eesti ekspordi edendamise eest vastutava ministeeriumi) eestvõttel käivitada projekt, mis pakuks tuge meie esinejate Euroopa publikuni viimisel.

Korraliku rahastamise ja riigi igakülgse toetuse korral poleks miski võimatu.

*Foto: Arno Saar, SL Õhtuleht

Edgar Savisaar: Miks Reformierakond nii teeb?

2007-02-01T14:12:00.000+02:00

Et valimiskampaanias orienteeruda, tuleb omada pisut külma närvi. Viimastel nädalatel, lausa päevadel on palju juhtunud.

Justiitsminister Rein Lang lõi oma küüned siseminister Kalle Laaneti alluvaisse. Tallinna Linnavolikogus on utsitatud liikvele “murelikud” sotsid. Midagi uut toob iga uus päev.

Ma aiman põhjust. Reformierakond on väga murelik, sest muna on lõhki, aga tibud on rohelised.

Viimane Emori küsitlus, mis näitab tõusu rohelistele, samas langust Reformile oli ju piisavalt selge.

Kiirelt paljude valijate südamed võitnud Reformierakond kaotab ja sealt lekib kuu enne valimisi sama hoogsalt hääli tublidele Eestimaa Rohelistele.

Pool rahvast paneks Venemaa üles ärritanud Reformierakonna nurka seisma ja häbenema, keegi ei taha ühe Pronkssõduri tõttu kaotada Lätile tuhandeid töökohti.

Nurka surutud Reformierakonnal pole selles valguses eriti muud paremat plaani, kui alustada kaklust igas väikses asjas. Nende eesmärk nüüd on muuta poliitika võimalikult räpaseks, et inimesed jääksid 4. märtsil koju.

Sellepärast ma kõigile meile külma närvi soovingi, vastasel juhul laseme end ära veenda, et valimistest ei tasu osa võtta.

Reformierakonnale on selgeks saanud, et nende valimiste juhtpurjekas nad enam ei ole. Täpselt sellepärast nad nüüd tervet regatti püüavadki merepõhja uputada.

Edgar Savisaar: Igavesti vahva Otepää

2007-01-30T13:16:00.000+02:00

Sel nädalavahetusel olin Otepääl nagu kõik ausad suusaspordi sõbrad. Elasin kaasa paljudele asjadele – kõigepealt muidugi MK etapi võistlustele, kus nägin ka palju sõpru. Uskusin, et enne valimisi tuleb sinna niipalju ministreid, et võib kohapeal suisa valitsuse istungi maha pidada. Eksisin, peale Ansipi ei näinud suurt kedagi. Eelmisel õhtul oli kultuuriminister Palmaru ka läbi käinud. Mina sain pildipeale Äripäevas ja üleplaaniliselt isegi Postimehes. See viimane oli Pühajärve Spas läbi akna tehtud pilt, ei teadnudki, et ma lõõgastushetkel nii sümpaatne välja näen. Võib olla peaksin Postimeest tänama?

Ladvik lippudega tribüünil

Kurb muidugi, et Kristina oma võitu kätte ei saanud. Eks see on ka omamoodi loterii, kui tihedat lund sajab. Libisemisega võib õnneks minna, aga võib ka mitte. Ütlesin talle: „Sa ei peagi iga päev võitma – hästi kui võidad üle päeva.” Seda viimast ma talle siiralt ka soovisin, sest ees on Sapporo suurvõistlused. Käisin tema juures kodus. Tema sõit oli igal juhul lilli väärt. Hoian sellele tüdrukule pöialt, ta on niipalju teinud eestluse emotsionaalseks turgutamiseks, et iga kord vist sellest arugi ei saa.

Kristina juures kodus

Elamuseks oli ka kohtumine Erki Noolega. Tegime koos pilti ja naersime, et sellest tuleb valimiskampaania järgmine reklaamfoto. Ei ole ainult teada kummale nimelt – kas Keskerakonnale või Isamaa ja Res Publica liidule. Võib olla tervendavad niisugused fotod Eesti poliitilist maastikku tervikuna, kui vastasparteide kandidaadid sõbralikult koos spordile kaasa elavad ja ei näitagi vastastikku kurja nägu. Lustisime Erki Noolega tublisti kui fantaseerisime selle üle, mida erinevad ajalehed ja parteikontorid selle fotoga teha võiksid. Kahju, et pilt ei ole kõige parema kvaliteediga – valgust oli vist vähevõitu ja foto kukkus liiga tume välja. Mina pean Erki Noolest, me oleme natuke sarnased. Mõlemad rühime vastuvoolu ja oleme edukad. Ka Vilja, kes on Erkiga ühes seltskonnas võistelnud „Tantsud tähtedega” saatesarjas, on teda ikka meenutanud heade sõnadega. Nüüd proovib Erki poliitikas. Olgu tal õnne!

Erki Nool ja Edgar Savisaar – ega ma ei liialda,
kui kirjutan, et järgmise Riigikogu liikmed.

Usun, et kõik said emotsionaalse laengu ka Jaak Mae sõidust. 5. koht maailmatasemel on väga hea. Mae on võimas mees ja igal juhul tuleb talle kaasa elada. Eestis on tekkinud mingi ettekujutus mõnedel inimestel, et kui me läheme suusavõistlustele, siis peab sealt tulema kuldmedal ja kui me läheme Eurovisioonile, siis kindlalt esikoht. Äkki olemegi ennast liialt ära hellitanud, või õigemini on meid ära hellitanud need meie hulgast, kes suudavad pakkuda maailmakonkurentsi. Kas me mõnikord ei kruti üles liigseid pingeid enne võistluseid? Kas pole me mõnes kaotatud medalis ise süüdi, sest oleme võistlejad enne võistlusi oma kõrgete ootustega ära heidutanud?

Lumine Hundisilma

2007-01-22T16:07:00.000+02:00

Olin sel nädalavahetusel Hundisilmal. Mida lähemale jõuavad valimised, seda vähemaks jääb aega sealset ilu nautida. See nädalavahetus oli õnnelik erand. Tegin majapidamistöid, seadsin korda jõulujärgset elu-olu. Nüüd on see aastavahetus lõplikult minevikku läinud. Kaunid jõulud olid nagu ikka.

Ma ei mõista neid inimesi, kes jõulumelu ei talu või isegi selle eest ära püüavad pageda. Ka mulle käib shoppamisepidu närvidele, mulle ei meeldi jääda jalgu poodides kingituste jahil ringi traavivatele inimestele. Aga ma tean, et ma pole ainus mees, kellel säärased eelarvamused.

Jõulud tähendavad mulle kodu, perekonda, headust, kokkuhoidmist jne. Aga nagu öeldud, jõulud on juba minevik. Poole aasta pärast on juba jaanipäev. Ja enne seda veel talu sünnipäev, mis langeb kokku Vabariigi aastapäevaga, lihavõtted ja emadepäev ning muidugi ka minu laste ja lastelaste sünnipäevad - veebruari lõpus ja märtsi alguses. Pidusid kui palju.

Jätsin praegu "tagasihoidlikkusest" meeldetuletamata, et mai lõpul tuleb mul ka endal järjekordne sünnipäev, aga sellega olen ligi 57 aasta jooksuljõudnud harjuda. Kõigile nendele pidudele tuleb ikka kogu pere kokku ja siis saab omavahel rõõmustada. Ainult Maria jääb seekord tulemata, sest tema on selleks liiga kaugel. Temaga peame ühendust interneti vahendusel, mõnikord ka helistame teineteisele.

Inimestest on nüüd küll räägitud. Tahtsin ka loomadest kirjutada, on ju nemadki Hundisilma pere liikmed. Igal hommikul käin nende juurest läbi ja püüan olla hoolitsev nende suhtes.

Mäletate minu valget küülikut, kes käis minuga koos Keskerakonna valimiskonverentsil Tallinnas? Reformierakond oli enne seda kinnitanud, et jänese väljatõmbamine kübarast, on kui mustkunst ja ilma selleta arstide ja õdede palkasid suurendada polevat võimalik. Tõestasime koos vastupidistja minu valge jänes tuli kübarast välja nagu vupsti.

Võimalik, et just tema oli see, kes kindlustas arstidele ja õdedele nende kaua oodatud palgatõusu.

Minu koduloomad on tihti olnud justkui avaliku elu tegelased. Toakass Adele paistis väga rahul sellega, et vana-aasta õhtul näidati teda suures plaanis Kanal2 pidupäeva saates.

Käib tähtsalt ringi ja ilmselt jutustab sellest ka hiirtele. Need aga on kindlasti tänulikud kuulajad.

Püüan tulevikus kirjutada oma mutiperest, kes pesitsevad Hundisilma all käikudes ammust aega ja küllap elavad ka mind üle. Pühapäeva õhtul hakkas lõpuks ka lund sadama. Kaua oodatud talv ei jäänudki taevasse.

Hommikul pidin autot lume seest välja kraapima. Hea värske tunne.

Edgar Savisaar: Enam nii ei tee…

2007-01-21T17:23:00.000+02:00

Ma luban, et mõneks ajaks on see viimane avalik kõne, mille ma siin blogis avaldan. Mu veebipäevik pole selleks mõeldud, et rääkida asju, mida olen juba rääkinud mujal. Kuid olukord sunnib.

Nimelt, möödunud nädala teisipäeval esinesin ühel konverentsil ja rääkisin avaliku võimu tegevusest infoühiskonna arendamisel. Mõned uudisteagentuurid käsitlesid minu kõnet ning nende tõlgendusest jääb mulje, et valasin kogu Eesti e-ühiskonna tõrvaga üle.

Ei ole nii! Tegemist järjekordse totaka näitega, kuidas üks ajakirjanik võib pisut kurja teha ning kellegi öeldu kergel käel pahupidi pöörata, sest ta pole süvenenud. Seda juhtub vahel, kahjuks küll.

Siin on siis ära toodud minu kõne ja ma loodan, et paljudele teist, kes te e-asjandusega lähemalt kokku puutute pakub see ülevaate riiklikust mõttemaailmast samal teemal.

Mind väga huvitab, mis te arvate – kas järeldused on õiges suunas või vales? Ehk tuleks mõtiskleda kapitaalselt teisiti?

Aga peamine – ma pole ütelnud, et kõik on halvasti. Vastupidi – ma ütlesin oma sõnavõtus ja usun südames, et me oleme saavutanud tõesti märkimisväärselt palju.

Kokku võtab selle mõtte järgmine lõik kõnest:

“Eesti e-riigi kiitjatel ja kriitikutel on ilmselt mõlemail õigus. Häbenema me ei pea, kuid teha saame veel palju. Infotehnoloogia mõistlikus kasutamises peitub palju võimalusi inimeste elukvaliteedi tõstmiseks, majandusarengu tagamiseks ja riigi tõhusaks toimimiseks.”

Kel huvi sügavam, lugege ka ülejäänud teksti.

Parimate soovidega!
Edgar Savisaar

Avaliku võimu tegevus infoühiskonna arendamisel

Tänasel konverentsil arutleme infoühiskonna arengu üle Eestis – vaatame, kus me oleme ja kuhu minna edasi. Samuti uurime mida on õppida infoühiskonna arendamisel maailmast.

E-riik on kujunenud kohati omalaadseks Eestit eristavaks tunnuseks. Paljud inimesed maailmas seostavad Eestit kõikjal leviva traadita interneti, e-valitsuse ja näiteks Skype-ga. Meid kiidetakse, meie kogemusega käiakse tutvumas ja abistame ka teisi maid nende e-riigi rajamise püüdlustes.

Aeg ajalt kostab ka kriitilisi arvamusi meie e-riigi kohta. Mõni arvab, et meie edu on ülespuhutud liialdus, kohati on ootused ette jõudnud tänastest võimalustest, mõni ennustab arengu pidurdumist.

Vaatamata pidevale arengule juhtub vahel ikka, et informatsioon ei ole kättesaadav seal, kus vaja ning inimestel tuleb vana moodi asja ajada. Arvestatav osa meie elanikest on endiselt e-riigi võimalustest eraldatud, kuna nad ei ole majanduslike võimaluste, väheste oskuste või motivatsiooni puudumise tõttu infoühiskonda kaasatud.

Uudse nähtusena on ilmnenud, et ka paljud internetikasutajad ei ole teadlikud loodud võimalustest oma elu lihtsamaks ja mugavamaks teha.

Eesti e-riigi kiitjatel ja kriitikutel on ilmselt mõlemail õigus. Häbenema me ei pea, kuid teha saame veel palju. Infotehnoloogia mõistlikus kasutamises peitub palju võimalusi inimeste elukvaliteedi tõstmiseks, majandusarengu tagamiseks ja riigi tõhusaks toimimiseks.

Täna saame julgelt öelda, et Eestis elab 98% elanikest piirkonnas kus on võimalik kasutada Internetti. Külatee programmiga on riik viinud Interneti ka nendesse piirkondadesse, mis polnud äriettevõtetele atraktiivsed. Vaatamata Interneti väga heale saadavusele ja sellele, et 63% elanikkonnast kasutab Internetti, on siiski vaid alla poole leibkondadest seda võimalust kasutamas kodus. (42%-l leibkondadest on arvuti, mis on internetis)

Kuigi Eestis maksame keskmiselt kaks korda vähem interneti teenuse eest kui meie kaaslased Euroopa Liidus on inimesed toonud välja just hinna kui ühe põhilise takistuse arvuti soetamisel ja interneti teenuse ostmisel.

Nagu mõnedes meie naaberriikides on ka Eestis analoog-mobiiltelefonivõrgu NMT 450 sulgemisega vabanenud raadiosagedusala võetud kasutusele kogu Eestit katva lairiba andmesidevõrgu arendamiseks. Antud sagedusalas on teenuse pakkumine algamas juba käesoleval kuul 8 maakonnas ning hiljemalt juulist peaks teenus kättesaadav olema üle Eesti. Oleme veendunud, et konkurentsi laienemine kogu Eesti territooriumile hoiab ka hinnad kontrolli all ja suurendab teenuse kasutajate arvu.

Tehnilise juurdepääsu võimaluse tagamine kõigile elanikele on oluline tegur digitaalse lõhe süvenemise pidurdamiseks. Inimesi kogu Eesti territooriumil toob infoühiskonnale lähemale ning annab võimalusi uute teenuste arenguks ka hiljaaegu tõsiselt käivitunud maapealsele digitaaltelevisoonile üleminek.

Infoühiskonnas hoitakse, teisendatakse ja edastatakse enamikku teabest universaalsel digitaalsel kujul. Samuti peab olema infoühiskonnas kõigile tagatud juurdepääs teabele.

Riigi poolt vaadatuna on tänaseks täidetud olulised eeldused teel infoühiskonda.

Esiteks on enamus riigi ja omavalitsuse asutuste poolt käideldavast teabest digitaalsel kujul, kusjuures vastavate infosüsteemide tehnoloogiline tase on piisavalt kaasaegne.

Teiseks on olemas turvaline ja universaalne andmevahetuse keskkond X-tee, mis teeb võimalikuks erinevate ametiasutuste infosüsteemidega hallatava teabe kasutamise ja sidumise kodaniku vaates terviklikuks teenuseks, sõltumata sellest millist tehnoloogilist platvormi ametiasutustes kasutatakse.

Kolmandaks on olemas e-keskkonnas isiku tuvastamise infrastruktuur, mis omakorda annab võimaluse isiku üheseks ja tõestatud identifitseerimiseks virtuaalses maailmas. X-tee loomisega ja ID kaardi kasutamisega oleme saavutanud olukorra kus teenuse osutamiseks vajalik teave on saadaval kuid me pole loonud nn. superandmebaasi, millega vähendame oluliselt ohtu, et teabe kasutamisega riivatakse isikute privaatsust ja põhiõigusi.

Neljandaks on olemas riigi poolt pakutav isiku personaalne turvaline elektrooniline keskkond – kodaniku portaal, kust isik näeb riiki kui tervikut, kas kodaniku, ettevõtja või ametniku rollis ja kus saab ta hallata riigi või omavalitsusega suhtlemisel vajalikku teavet digitaalselt.

Viiendaks on loodud ka elektrooniline turvaline dokumentide vahetuse keskkond, mille kaudu liidestatakse avaliku sektori dokumendihaldussüsteemid ja mis teeb võimalikuks muuta kogu asjaajamine avalikus sektoris paberivabaks.

Eelöeldut arvestades saame väita, et tänaseks on loodud e-riigi infrastruktuur ehk vundament.

2006 aasta novembris kiitis valitsus heaks infoühiskonna arengukava 2013. Täna oleme läbimas murdepunkti, kus on oluline keskenduda pigem loodud infotehnoloogiliste lahenduste mõistlikumal viisil kasutamisele, kui tehnoloogiliste lahenduste endi loomisele.

Meie e-lahenduste kõrge rahvusvaheline maine ja edu e-riigi vundamendi loomisel on tõestanud meie oskust valida parimaid, perspektiivseid ja innovaatilisi tehnoloogilisi lahendusi. Samas ei saa aga kuidagi rahul olla nende lahenduste kasutamisest tulenevate kasudega meie inimestele igapäevases elus. Küllaltki sageli näeme kus uued ja tehnoloogiliselt fantastilised süsteemid tegelikkuses ei anna oodatut tulemust ega oma oodatud mõju. Vaatamata soovile infotehnoloogiliste lahenduste juurutamisega üht või teist valdkonda efektiivsemaks muuta on reaalsuses tulemus mõnikord pea vastupidine.

Mõnikord muudame protseduurid kodanikele hoopis keerulisemateks ning mõnede lahenduste kasutamine eeldab isikutelt põhjendamatult põhjalikke tehnoloogilisi teadmisi. Mõnd elanike vajadustest loodud terviklikku lahendust ei suudeta kasutusele võtta, kuna erinevad ministeeriumid ei suuda vajalikke õigusruumi muudatusi koostöös realiseerida.

Liiga tihti on ikkagi inimene ise see, kes peab teavet ühest asutusest teise paberkujul toimetama ja ennast igas asutuses autoriseerima, vaatamata sellele, et suurem osa avalike teenuste osutamiseks vajalikust teabest on erinevate valitsusasutuste infosüsteemides olemas ja seda teavet on võimalik turvaliselt ja teabe kasutajat tuvastades kasutada.

Kirjeldatud olukorra põhjus on selles, et me ei pööra küllaldast tähelepanu protsessidele ja neid sätestavatele reeglitele. Kipume unustama, et enamus täna kehtivaid elukorralduse aluseks olevaid reegleid, protseduure, loogikaid ja samuti infovahetuse printsiipe töötati välja ja kehtestati tingimustes, kus tänased tehnoloogilised lahendused puudusid. Info- ja kommunikatsiooni tehnoloogia kiire areng on andnud meile täiesti uued võimalused. Inimesed kasutavad neid võimalusi järjest rohkem ja sellest tulenevalt on hädavajalik kriitiliselt üle vaadata kas olemasolevad loogikad on adekvaatsed ka uute tehnoloogiliste võimaluste juures. Just infotehnoloogilised lahendused ja nendega kaasnev töökorralduse efektiivsemaks muutmine, lubab järjest juurdetulevaid avaliku võimu ülesandeid täita, ilma ametnike armeed suurendamata ja pakkuda hea töö eest ka väärilist ja motiveerivat tasu.

Infoühiskonna arengukavas 2013 seatud eesmärkide saavutamisel on avalikul võimul kanda kolm olulist ülesannet.

Valitsusautused on targad ja tulevikku vaatavad IT lahenduste tellijad ja ellurakendajad. Õigusaktidega määratud ülesannete paremaks täitmiseks toetavate infotehnoloogiliste lahenduste arendamisega on avalik võim loonud ja edasi arendamas vajalikku IT infrastruktuuri, mis lubab rääkida ühtsest teenuste- ja inforuumist, kus on kasutatavad, nii avaliku-, era- kui ka kolmanda sektori teenused. Samuti kujundab avalik võim läbi IT lahenduste tellimuste oluliselt nõudlust turul innovaatiliste lahendustele. Sellest tulenevalt saab avalik võim kaasa aidata IKT turu struktuuri muutumisele, kus suureneks suuremat lisandväärtust pakkuvate IT teenuste osakaal .

Valitsusasutused teevad koostööd avalike teenuste kvaliteedi tõstmisel kodanikele. Kodanikele tõeliselt kasulike ja vajalike teenuste osutamisel on hädavajalik, et teenuste arendamisel ja nende osutamise toetamisel IT lahendustega lähtutakse isiku aga mitte ametkonna vaatest. Siin on heaks näiteks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Siseministeeriumi ja Justiitsministeeriumi koostöö e-Toimiku projektis. Samuti teevad erineva taseme valitsusasutused tihedat koostööd e-Tervise projekti raames Sotsiaalministeeriumi vedamisel.
Valitsusasutuste infosüsteemid on koosvõimelised. Eestil on õnnestunud vältida ühe suure nn. „super infosüsteemi” loomist. Riigi infosüsteemi hajutatud arendamise printsiip ongi taganud kiire arengu ja innovaatiliste lahenduste loomise. Samas läbi isikutele osutatavate teenuste ühtses teenuse- ja inforuumis on üksikud valitsusasutuste ja ka avalikke ülesandeid täitvate ettevõtete infosüsteemid tugevasti seotud. Terviku tagamiseks peavad nii valitsusasutused kui ka äriettevõtted ja kolmanda sektori organisatsioonid arvestama ja tahtma jälgida koosvõime printsiipe. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium näebki oma koordineerivat rolli just osapooltele kasulike ja koosvõimet tagavate reeglite sõnastamises ja nende kehtestamises. Samuti peab MKM oluliseks koos Riigikontrolliga ka kokkulepitud reeglitest kinni pidamisel silma peal hoida.

Infoühiskonna arendamisel oleme kavandanud kasutada Euroopa Liidu struktuurifondide vahendeid, mille maht on 7 aasta jooksul ligi 1 miljard krooni. Selle ressursiga, kavatseme realiseerida koostööprojekte valitsusasutuste vahel, mis omavad olulist mõju tervele ühiskonnale. EU vahenditega kavatseme tõsta kvalitatiivselt uuele tasemele kohalike omavalitsuse võimekuse pakkuda kodanikele infoühiskonna kohaseid teenuseid. Selleks, et tegelikkuses keegi ei jääks ja kedagi ei jäätaks kõrvale on vaja õpetada inimestele pidevalt teadmisi, et igaüks suudaks enda jaoks realiseerida infoühiskonnaga kaasnevad võimalused.

Kokkuvõtteks Infoühiskonna arendamine on Eestis strateegiline valik.

Edgar Savisaar: Mis on tehtud?

2007-01-16T11:29:00.000+02:00

Olen aeg ajalt püüdnud vastata vähemalt mingile osale nendest kommentaaridest, mis minu blogisse on ilmunud. Paratamatult saan seda teha valikuliselt, osa kommentaare on väga huvitavad ja nõuaksid pikemat arutelu; mingi osa on aga retoorilised, ega vajagi vastust.

Tiina Vidin on 10. jaanuaril kommenteerinud minu kirjutist kaubaturgude dünaamika kohta. Muuhulgas küsib ta sirgjooneliselt, mida ma üldse majandusministeeriumis olen ära teinud ning arvab, et põhiaur on läinud raudteele ja arengufondile. See on nii ja ei ole ka. Ärgu Tiina arvaku, et need kaks kergelt tulid. Mõnikord aga jäävad kõige tähtsamad asjad hoopis kulisside taha ja neid ei pruugi kõrvaltvaataja üldsegi tähele panna. Pean väga tähtsaks neid jutuajamisi ärimees Kruudaga, kus ma andsin talle tungivat nõu mitte müüa Kalevi kommivabrikut Soome ärimeestele. Kruuda võttis nõu kuulda ja tunnistas seda isegi ühes Eesti Ekspressi intervjuus. Minu jaoks on tähtis rahvusliku kapitali mõiste. Kui Kalev oleks tõepoolest läinud välisfirmade kätte, siis oleks meie majandus palju vaesem ja üheülbalisem. Seda firmade välismaale müümist on juba küll olnud.

Või teine näide. Pean oluliseks jutuajamisi Enn Pandi ja teiste Tallinki juhtidega, kus ma neid – vastupidi eelmisele juhtumile – julgustasin läbi viima „sajandi” tehingut – ostma üles Silja Line aktsiad. Soome majanduse kroonijuveel tuli sellega eestlaste kätte. Kes oleks 10 aastat tagasi suutnud seda ette kujutada. Ka nüüd kõhklesid Tallinki juhid mõnda aega enne kui söandasid otsuse vastu võtta. Arusaadav, oligi riskantne tehing – kolm korda suurem kui raudtee tagasiostmine! Olen päris rahul, et ainukese Eesti ministrina ja veel enne kui see tehing teoks sai, võtsin kokku pressikonverentsi ja ütlesin, et toetan Silja ostmist. Ministri positsioonilt ja ministri vastutusega ei ole sugugi nii lihtne selliseid asju välja öelda.

Üks minu eesmärke majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis ongi olnud toetada ettevõtteid ja ettevõtlust, algatada uute firmade loomist jne. Selle ligi kahe aasta jooksul on olnud kümneid suuremaid ja väiksemaid firmasid, kellele ma olen soovinud tuult tiibadesse. Meelde on jäänud Estonian Celli (üks suuremaid investeeringuid Kirde-Eestisse), Efore, Trendgate ja mitmete teiste firmade avamine.

Küllalt palju oleme viimasel ajal panustanud infrastruktuuri välja ehitamiseks, eriti teedesse ja sadamatesse. Kohalike teede rahastamine suurenes kolm korda. Veel mõni aasta tagasi peeti seda ainult „kohalikuks” mureks. Viis sadamat on avatud või rekonstrueeritud selle poolteise aastaga. Kõige suurem muidugi Saaremaa süvasadam, kuhu me investeerisime ligi 200 miljonit krooni, samuti ka Sõru sadam, Kihnu sadam ja Ruhnu sadam. Lääne-Eesti väikesaarte ühendus mandriga paranes märgatavalt. Rohelise tule avasime ka Sillamäe sadamale, mis on küll erasadam, aga mille valmimiseks riik kindlasti kaasa aitas.

Ärme unustame ka suuri riigimaanteid. Möödunud aastal valmis Jõhvi-Tartu-Valga maantee. Sellel aastal algas Puurmanni liiklussõlme rajamisega Tallinn-Tartu maantee laiaulatuslik ümberehitamine.

Erilist tähelepanu nõudis laevandus. Maanteed on ju ülekoormatud, Euroopa Liit keskendub nüüd liikluse ümbersuunamisele raudtee- ja meretransporti. Avati uued laevaliinid Mõntu-Ventspilsi ja Sillamäe-Kotka vahel. Ilma erilise kärata vaieldi läbi ja sõlmiti praamilepingud mandri ja Lääne-Eesti saartevahelise laevaühenduse korraldamiseks. Alati pole see protsess nii rahumeelne olnud, isegi mõni minister on selle pärast tagasi astunud kui kokku ei suudeta leppida. Kõige tähtsamaks laevanduse valdkonnas pean valitsuse otsust laevandustoetuste väljamaksmise kohta. Praktiliselt kõik Euroopa riigid peale meie on seda juba pikka aega teinud. Meie laevandus kaotas konkurentsivõimet ning suur osa alustest lahkus üldse Eesti lipu alt. Üliliberaalsete eelarvamuste tõttu hoiduti nende toetuste maksmisest kõrvale ja lasti meie laevastikul hävineda. Lõpuks oli aga ka Reformierakond sunnitud järele andma ja 2007 aasta eelarves on laevandustoetused sees.

Päris pikalt võiks kirjutada tööst seadusandlusega, sest seaduste täiendamisel, uuendamisel ja muu Euroopaga harmoniseerimisel on kõigil ministeeriumidel suur tööpõld. Seadusi oli palju, kõige rohkem oli vaidlusi sundvõõrandamise seaduse ja postiseaduse ümber. Sundvõõrandamise seadus andis võimaluse teedeehituse jne puhul mitte lasta protsessi venida kui pooled kokku ei lepi. Seni kestsid vaidlused selles küsimuses aastaid, sest venitamist kasutati shantaaziks, et riigilt rohkem raha välja pressida. Tundub, et nüüd saime maatükkide võõrandamisküsimused kännu tagant välja. Pikalt vaieldi ka postiseaduse üle, kus me ei olnud nõus postiturgu kohe ja täielikult avama. Kui me oleksime siinjuures järele andnud siis oleks erafirmadele jäänud postiturul koor ja kasumid, riigile kuuluvale Eesti Postile aga kohustused ja kahjumid. Praegusel kujul vastu võetud postiseadus võimaldas säilitada maal odava postiteenuse nii, et see oleks kõigile kättesaadav.

Olen juba pikalt kirjutanud ja veel pikemalt võiks jätkata. Lihtsam on aga seda teha loetelu kujul, kuhu ma püüan lisada veel mõned nendest sammudest, millega majandus- ja kommunikatsiooniministeerium viimase poolteise aastaga on tegelenud. Järjekorrale selles loetelus ärge pöörake tähelepanu, see on juhuslik.

1. Sõlmisime lepingu põlevkivi varude uurimiseks, kaevandamiseks ja põlevkiviõli tootmiseks Jordaaniaga. See on pikaajaline projekt, esimest korda läheb Eesti Vabariik sellisesse mastaapsesse üritusse oma know how’ga. Väljavaated on küllalt head.
2. Alustasime uue jäälõhkuja projekteerimist, seejärel läheb lahti ka ehitamine. See annab kindlustunde, et me suudame korraldada laevaliiklust ka rasketes jääoludes ega pea iga kord naabrite käest abi paluma.
3. Algatasime koos Leviraga ülemineku digiTVle. Mõned kritiseerivad meid selle pärast, aga usun, et tulevikus öeldakse aitähh. Televaatajad saavad vaadata mitu korda suuremat valikut telekanaleid, maapiirkondade telepildi tase paraneb tunduvalt ja samas sagedusalas saab vaatama hakata rohkem programme.
4. Saime valmis Estlinki merekaabli, mille kaudu muutusime osaks Põhjamaade energiaturust. Pikk projekt, esimest korda püstitas selle ülesande minu juhitud valitsus 1991. aastal, nüüd viidi see edukalt lõpule kui ma taas valitsuses olin.
5. Lõpuks ometi hakati toetama ka elamuehitust ja elumajade rekonstrueerimist. See puudutab nii tagastatud majade üürnike probleemi lahendamist kui ka noori perekondi ja üldse avalikus sektoris töötavaid inimesi. Varem on see olnud tabu-teema ja ega nüüdki kõik valitsuspartnerid sellele hea pilguga ei vaadanud. Võrdluseks: vahendid sellesse valdkonda kasvasid üle kolme korra. Kuna need olid eelmiste valitsuste ajal vahepeal lausa nullis, siis ega millegagi hoobelda tegelikult ei ole. Sellesse valdkonda oleks vaja palju rohkem panustada. Inimesed tahavad oma kodud korda saada ja neid peaks rohkem aitama. Tallinna linn on olnud selles küsimuses tublim kui Eesti riik ja võtnud endale ülesande tõepoolest ka lahendada neid probleeme, mida riik inimestele on tekitanud. Vaadake vaid kuidas kerkivad uued elamud Loopealsele ja mujale.
6. Raudteeliiklus on tihenenud. Eelmisel aastal pandi tööle uusi rongikoosseise (kiirem rong Tallinna ja Tartu vahel jne), selle aasta algul lähevad käima uued koosseisud Tartu ja Valga ning Tartu ja Orava vahel, samuti ka Tallinna-Peterburi rong.
7. Toetasime inimesi keda tabas kütteõli järsk kallinemine. Küttehinna ootamatu kallinemine eelmisel talvel lõi paljudel inimestel jalad alt ning riik oli lausa kohustatud neid aitama.
8. Perspektiivne on vedelkütuse hoiustamisleping, mille sõlmisime Soomega.
9. Korraldasime läbirääkimised odavlennufirmaga Ryanair. Kui hästi läheb, siis toob see juba sellest sügisest kaasa lennukipiletite kahekordse odavnemise. Maailma saavad vaadata ka need inimesed – tudengitest kuni pensionärideni – kellel see seni ülejõu käis.
10. Kirjutasime alla koos Läti, Leedu, Poola ja Soome transpordiministritega RailBaltica ehitamise memorandumi, mis peaks meile tagama kiire ja mugava ühenduse Euroopa südamega, mida me oleme ammu soovinud.
11. Rajati uued postkontorid Sakus, Suure-Jaanis ja mujal.
12. Internetiühendus tehti kättesaadavaks ligi 90% Eesti territooriumil. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium algatas selle Külatee 3 programmi kaudu. Tänaseks on teenusepakkujad rajanud oma infrastruktuuri ka seni vähetasuvaks peetud aladel ning tuhanded inimesed on kasutanud tekkinud võimalust internetiga liitumiseks.
13. Välja on töötatud mitmesugused strateegiadokumendid ja arengukavad, mis võimaldavad meil selgema pilguga vaadata tulevikku. Loetleksin ettevõtluspoliitika, teadus- ja arendustegevuse, elamumajanduse, infoühiskonna, transpordi, turismi ja tarbijakaitse arengukavasid. Nüüd me teame, mida me tulevikult soovime ja millised on meie tegelikud võimalused!

Kolmteist on just sobiv number mille pealt katkestada, sest aeg sai otsa. Kui keegi soovib võin teinekord püüda siit jätkata.

Edgar Savisaar: Keskerakonna kvaliteetne leviala

2007-01-14T14:27:00.000+02:00

Ma olen mõned päevad ajapuudusel vaikinud. Keskerakond pidas eile Rahvusraamatukogus oma valimiskonverentsi.

Valimiskonverents on sündmus, kus kandidaadid ja erakonnakaaslased lepivad kokku kõige olulisemas, mis valimistesse puutub. Selle ettevalmistustööd on võtnud kogu vaba aja.

Mul on hea meel, et saal ja rõdu olid rahvast pilgeni täis. Inimesi oli tulnud koguni nii palju, et kõik ei mahtunud suurde saali ära. Ma alustasin oma sõnavõttu just sellest – tänasin kõiki tulemast ja tõdesin, et rahvast täis saal tähendab ainult ühte: Keskerakond on nendeks valimisteks valmis!

Ma toon selle postituse lõpuks ära ka kogu kõne, lootmata muidugi, et enamik minu lugejaist selle algusest lõpuni läbi närida soovib. Selliseid poliitikahuvilisi on igas ühiskonnas pigem vähemus.

Põhisõnum on selletagi selge:

4. märtsil on valik inimeste jaoks on väga lihtne. Kas Reformierakond, kes räägib suurtest numbritest, samas tõrgub ette võtmast konkreetseid samme inimeste heaolu parandamiseks.

Või Keskerakond, kes näeb majanduskasvu suurte numbrite kõrval ka inimest ning taotleb, et riigi rikkus väljenduks ka meie perede ning tööinimeste paremas toimetulekus.

Teisisõnu, meie prioriteediks on paremad palgad, toimiv haridussüsteem, korralik arstiabi, aga ka suuremad pensionid.

Reformierakond näeb numbreid, meie inimesi.

Keda huvitavad poliitilised teooriad, neile soovitan tähele panna järgmist lõiku:

“Ühe suurem on tung keskele. Meie ideoloogilise levialasse, kõige kvaliteetsemasse levialasse.”

See ongi nende valimiste eripära kui erakondi vaadata. Keskerakonna konkurendid ajavad kõik Keskerakonnaga sama juttu: tõstame palkasid, mõtleme pensionäridele, tõstame lastetoetusi, mõtleme sotsiaalküsimustele… On neil ka laul leitud.

Küsimus taandub niisiis sellele: kellel on lihtsalt sõnad ja ehk ka mõned suured numbrid, kes aga on tegelikult näidanud, et ta suudab inimeste heaks midagi ära teha ning kellel on kava järgmisteks sammudeks?

Ma arvan, et Keskerakonna edu see tagabki, et valimiste põhiküsimuseks on tõusnud tervishoid, palgad, inimeste toimetulek. Mis tähendab, et nende valimiste põhiotsus toimub Keskerakonna levialas, kõige kvaliteetsemas levialas.

Head kõnelugemist, kel aega jätkub!
Edgar Savisaar

Edgar Savisaare ettekanne Eesti Keskerakonna valimiskonverentsil
Tallinn, 14. jaanuaril 2007
Eesti Rahvusraamatukogu konverentsikeskuses

Lugupeetud erakonnakaaslased ja külalised!
Head võitluskaaslased ja toetajad!

Tänane pungil täis Rahvusraamatukogu saal räägib iseenda eest. See on keskerakondlaste ja meie toetajate soov ja tahe kaasa rääkida oma riigi käekäigu suhtes, mis on toonud siia noored ja vanad, mehed ja naised.

See on inimeste veendumus, et Keskerakond on suuteline kujundama mitte ainult tänast päeva, vaid ka kaugemat tulevikku. See on alatine valmisolek võtta vastu uus väljakutse.

Selle nimel ollakse siia, teadmiste ja hariduse kantsi, kogunetud nii lähedalt kui ka kaugelt.
Ma tänan Teid kõiki, kes Te siin olete ja meie arupidamisel kaasa lööte!

Tänan usu eest, et Keskerakond suudab Eesti elu paremaks muuta ning valmisoleku eest selles ise osaleda!

Mina olen olnud poliitikas nüüd juba paarkümmend aastat. Aga iga kord, kui ma lähen valimiskasti juurde, tunnen ma end jälle kui seismas silmitsi uue algusega.

Sel päeval pole minu võimuses enamat, kui see minu üks hääl Eesti Vabariigi kodanikuna. Kuid sellel päeval, Riigikogu valimiste päeval, ei ole kaalukamat ja otsustavamat jõudu, kui see üks hääl igaühe käes.

I Keskerakond valitsuses

Me läheme nendele valimistele võimul olles. Olukorras, kus selge enamus Eesti inimestest on meie võimuga rahul.

Eesti on heas vormis. Tõeliselt heas vormis alates sellest ajast, kui Keskerakond on tugevatel positsioonidel vabariigi valitsuses ja suures osas omavalitsustes.

Keskerakonna kaasamine on lisanud valitsustele stabiilsust ja jätkusuutlikkust ning tugevdanud sotsiaalset mõõdet, millest muidu jäi nii vajaka.

Tänaseks on selge, stabiilne pikaajaline võim ilma Keskerakonnata pole Eestis enam võimalik. Seda on näidanud ühemõtteliselt Eesti poliitilise lähiajaloo õppetunnid.

Ajutisi valitsusi, milles puudub Keskerakond ja mille populaarsus on madal, võib luua, aga need on nõrgad ja ei ole suutnud kunagi pikalt püsida.

Alati on tarvis olnud Keskerakonda, et me tooksime valitsusse mõistuse ja tavalise inimese hääle. Meie asjalike ministrite koostöö on teistele eeskujuks. Tänu meie võimele üksteist mõista, oleme olnud kõigi nende valitsuste selgrooks, kus me oleme osalenud.

See on taganud Eestile kiire ja jätkusuutliku edasiliikumise.

II Valitsus Reformierakonna ja Rahvaliiduga

Viimased kaks aastat on seda järjekordselt tõestanud.

Me oleme näidanud, et Keskerakonna mõistlik meel ja läbimõeldud poliitika on ja jääb eduka valitsuse stabiilsuse garantiiks.

Pärast Res Publica, Reformierakonna ja Rahvaliidu äpardunud ”vahevalitsuse” loomulikku lõppu on hoo sisse saanud kogu ühiskonna kiire areng.

Alustades majanduse ja kultuuriga ning lõpetades spordiga. Nii edukat aastat nagu äsjalõppenud 2006. aasta, pole Eestil seni olnudki.

Selle valitsuse üks olulisemaid saavutusi on olnud kiire majanduskasv, mis tuli kaasa Keskerakonna võimuletulekuga (algul 2002. aastal ning seejärel 2005. aastal).

Majanduskasvu suured numbrid iseenesest ei tee veel kedagi õnnelikuks, tähtis on ka pööre suurema sotsiaalsuse suunas.

Esimesed sammud tegime kohe peale võimuletulekut:

- Pensioni kasv 1200 krooni – kui mõne varasema valitsuse ajal kaaluti hoopis pensionide vähendamist;
- Koolitoit ligi 150 tuhandele õpilasele – mis on olnud ainult meie haridusprogrammi prioriteediks;
- Kohalike teede ehituse kolmekordne kasv – veel kaks aastat tagasi oli kohalike teede eest hoolitsemine iga valla oma mure.

Nõnda me alustasime – suurelt ja uhkelt ning silmanähtava edasiminekuga inimeste elus.

Meie saavutused ei seisne ainult selles, mis me oleme korda saatnud, vaid ka selles, mida me oleme suutnud ära hoida.

- Selle valitsuse ajal ei räägita enam, et põllumajandustoetused on kurjuse kehastus, vaid neid jagatakse vajadust mööda.
- Selle valitsuse ajal moodustati tulevikku vaatav arengufond, mitte eraõigusliku vaid avalik-õigusliku institutsioonina.
- Selle valitsuse ajal pole enam müüdud rahva vara, vaid pigem seda tagasi ostetud.

Kes oleks võinud oodata Reformierakonnalt kaasatulekut selliste mõistlike algatustega veel neli viis aastat tagasi? Ka nemad on õppimisvõimelised. Ning meie tahame olla neile head teenäitajad.

Veel enam tahan ma kiita Rahvaliitu. Pikaajalise koostöölepingu sõlmimine nende poolt Keskerakonnaga sidus omavahel kokku kaks Eesti kõige suuremat ja rahvale kõige lähemal seisvat erakonda.

Me leppisime kokku astmelise tulumaksu suhtes, euroopaliku palga suhtes, uue kursi suhtes tervishoiu valdkonnas, mis on järjekordne Keskerakonna ideede võit.

See on võimas algus ja esimene leevendus aegadele, mil inimestest üldse ei hoolitud ja kogu Eesti anti turujõudude stiihia hooleks.

III Rikas riik, parem palk!

Nendeks valimisteks püstitame uue eesmärgi, et jätkata ettevõetud teed. Meie sõnum on: Rikas riik, parem palk!

Me ei saa enam leppida ilusa jutuga Eesti jõukusest, kui see ei väljendu inimeste paremas sissetulekus ja toimetulekus.

Me ei saa enam leppida sellega, kui meile sisendatakse - rõõmustage statistika suurte numbrite üle!

Kui me lõime Eesti riigi, siis selleks, et meie lastel ja peredel, tööinimestel ja eakatel oleks parem tulevik ning kindlam olevik.

Rikas riik, parem palk! - tähendab, et me muudame Eesti majandusedu käegakatsutavaks ja tajutavaks iga inimese jaoks.

Rikas riik, parem palk! - tähendab, et me ei luba enam inimestele ülbelt visata, et kannatage veel 15 aastat, kuni saabub õnn!

Riigi rikkus peab väljenduma selles, et iga Eesti inimene saab oma töö eest väärilist palka ja keegi pole kõrvale jäetud.

Meie suur ülesanne on Eestist sellise heaoluühiskonna loomine, kus inimeste tööd tasustatakse vääriliselt.

Kus tunnustatakse neid, kes on juba andnud oma panuse ja neid, kes annavad igapäevaselt oma panust, et meil läheks paremini.

Meil läheb paremini siis, kui tänu oma edule oleme võimelised juurutama palgareformi, tõstma arstide, õdede, tuletõrjujate, bussijuhtide, politseinike, raamatukoguhoidjate ja õpetajate palku.

Kui oleme võimelised parandama tervishoiusüsteemi, kindlustama igaühele juurdepääsu korralikule arstiabile.

Kui oleme võimelised investeerima haridussüsteemi, mis võimaldab meie lastele parema koolihariduse ja üldse meile kõigile parema tuleviku.

Palgad, tervishoid, haridus, pensionid – need on meie jaoks võtmeküsimused!

IV Palgad ja pensionid

Ma tean, et kogu Tallinn on täis riputatud igat värvi plakateid, kus nõutakse rohkem palka ja suuremat pensioni.

Kõik parteid on selles suhtes justkui ühel meelel.
Isegi Reformierakond ühes rivis teistega.

Ütleme kõigile neile: tere tulemast meie paati!
Ütleme Reformierakonnale: kümme aastat õigel teel on Teid toonud Keskerakonnaga samadele positsioonidele!

Eks oli ka tagumine aeg!

Ka neile saadame me oma valimisplatvormi, mis täna konverentsile esitatakse. Kindlasti loevad selle ka teised parteid läbi ja saavad veel inspiratsiooni.

Ma ei ole aga kindel, kas kõik parteid suudavad kogu teekonda paremate palkade ja kõrgema pensioni nimel Keskerakonnaga kaasas käia, või väsivad poolel teel.

On meil ju ka sellised parteid, kellel on ainult loosungid, milleni jõutakse kaks kuud enne valimisi.

Keskerakonnal on põhjalik valimisplatvorm, mis sisaldab ulatuslikku palgareformi kava, haridus- ja sotsiaal- ning tervishoiuprogramme.

Muidugi on tore reformarite kombel unistada, et kauges tulevikus – 15 aasta pärast – oleme Euroopa viie rikkama riigi hulgas.

Seda on lihtne lubada, sest keegi ei pea vastutama lubaduse täitmise eest. Meie vanemad mäletavad, kuidas Nikita Hrushtshov lubas 20 aastaga kõik inimesed üldise õnneni viia. Kahekümne aasta pärast polnud ei õnne ega Hrushtshovi, ja ka aru polnud kellegi käest küsida.

Valimiskasti juures kutsume Eestimaa inimesi mõtlema mitte suurtele arvnäitajatele ega kaugele tulevikule, vaid omaenda elule ja tänasele päevale. Küsige eneselt: millist parteid Te usaldate, et see kannaks hoolt Teie vanaema eest, või milline partei aitab kaasa sellele, et Teie lapsed saaksid hea hariduse?

V Tervishoid

Mulle oli suureks pettumuseks, kui Reformierakonna esimees tegi nalja arstide ja õdede palganõudmiste üle ja arvas, et nende täitmiseks oleks vaja üht väikest võidukat sõda. See ei olnud tõsiseltvõetav jutt.

Olukord tervishoiu alal näitab kõige ilmekamalt, mis on nende valimiste põhiküsimus. Kas ainult makromajandus või siiski ka inimesed? Kas lihtsalt kõrge majanduskasv ja rikas riik või niisugune rikas riik, kus rikkus jõuab inimeste kätte suurema palga ja kõrgema pensionina?

Reformierakond tahab, et tervishoid näeks hea välja paberil ja arvnäitajates. Siis on võimalik Euroopas muretult rääkida Eesti majandusimest. Keskerakond hoolib arstidest, õdedest, kõikidest meedikutest, aga ka patsientidest – Eesti inimestest.

Kui Keskerakond on juhtinud sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonda, siis on meditsiini jaoks alati leitud lisaraha.

Jaak Aab on olnud hea sotsiaalminister. Aprillis 2005, kui ta asus ministriametisse, haigutas eelmise valitsuse otsuste tagajärjel haigekassa eelarves mitmesaja miljoni kroonine auk, haigekassa nõukogu oli sunnitud pikendama ravijärjekordi, tervishoiuteenuste hinnad ei vastanud kaugeltki tegelikele kuludele. Arstiabi kättesaadavus oli halb.

2007. aastal suurendati aga Jaak Aabi ettepanekul arstiabi eelarvet 1,2 miljardi krooni võrra. Seda on rohkem kui kunagi varem. See andis talle ka võimaluse teha haiglatele ettepanek tõsta kahe aasta jooksul meedikute palkasid 40% võrra.

Meie usume, et kvaliteetne arstiabi ja tervishoiuteenused peavad olema kättesaadavad kõigile Eesti inimestele, mitte ainult selle jõukamale osale.

Selles ei õnnestu Keskerakonda kuidagi ümber veenda. Ning selle nimel, et meedikute ja patsientide huve kaitsta, oleme ka meie valmis selles vaidluses „barrikaadidele“ tõusma, kuigi eelistame rahumeelsemaid võitlusvahendeid.

Reformierakond on nimetanud meditsiinitöötajate palkade tõstmist mustkunstniku trikiks, jänese välja tõmbamiseks kübarast. Nende seisukohast nii ongi, et Eesti majanduskasvu jagamine inimestega meenutaks kui mustkunsti, mille saavutamiseks oleks vaja vallata mingit erilist võluväge.

Kuid armas Eestimaa ja armsad erakonnakaaslased – lubage mul Teile kinnitada, see pole mingi mustkunst. See ongi see, mida Eesti inimesed meilt ootavad ja tahavad.

Vaja on kindlaid põhimõtteid ja selget tahet ning koos me viime majanduskasvu Eesti inimesteni.

Mis see Reformierakond hoiab jänest kübaras ja ainult räägib temast.

Tõmbame ta sellest kübarast välja ja laseme vabalt rohelisele aasale ringi jooksma. Siis tulevad nii töötegijatele parema palk kui ka eakatele kõrgem pension kui ka kõigile tänapäevane arstiabi!

VI Eesti rikkus

Meie rikkus on juba piisavalt suur, et seda investeerima hakata. Samas, piisavalt väike, et niisama käest ära sulada, kui me teda ei investeeri.

Praegu tormiliselt muutuvas maailmamajanduses võib meie rahvuslik vara kiiresti kokku kuivada, kui me targalt ei talita.

Keskerakond leiab just sellepärast, et praegu on õige aeg investeerida Eesti riigis reaalsetesse töötegijatesse, käivitades põhimõttelise palgareformi.

Palgareformi ideed püütakse praegu pisendada ning isegi naeruvääristada. Aga alati paistab selle tagant veel midagi: mõnede majandusringkondade mure, et riiklik palgapoliitika ühel päeval tõesti muutub.

Siis ei aita enam hirmutamine ega naljatamine, siis tulebki tunnistada – enam ei õnnestu teenida kasumit selle arvel, et inimestele sente makstakse.

Valik on selge: kas kõrgem palk või inimesed lähevad ära mujale, kus elamisväärsem sissetulek.

Kolmandat võimalust pole antud!

VII Tööinimeste toetus

Selle nädala Kesknädal andis hea ülevaate, millistesse parteidesse tegelikult kuuluvad need inimesed, kes meedikute seas streiki õhutavad.

Aga ma küsin: mis siis?

Muidugi püüavad sotsid ja respublikaanid valimiste eel pingeid suurendada ning võimulolevatele parteidele, eriti Keskerakonnale ebamugavusi valmistada. See ei muuda aga fakti, et Keskerakond ise esindab samuti neid inimesi, kes täiesti õigustatult nõuavad rikkalt riigilt paremat palka.

See ongi ju meie valimisloosung!

Mitte ükski palgareform ei ole käivitatav ainult ülaltpoolt, ilma selleta, et oluline osa rahvast selle suhtes seisukoha võtaks. Niisugune oluline osa – meditsiini- ja ka haridustöötajad – on endast nüüd ühiskonnas valjuhäälselt märku andnud.

Teame, et neile kuulub veel ka nii mõnegi teise ala, näiteks päästeteenistuste ja politsei töötajate toetus, ehkki nood seda nii otseselt väljendada ei saa. Ja kui Reformierakond leiab, et arstide või õpetajate palk ei ole riigi asi, siis Keskerakond leiab: on ikka küll! See on meie palgareformi osa.

VIII Eesti rahvas

Paljud on kiitnud meie valimisreklaami, milles öeldakse, et Keskerakond on tõstnud Eesti rahva iivet – “Tehtud!”. Kiitus kiituseks, aga tunnistame, et just meie oleme rahvale andnud eeskujusid – meie perepoliitikat tunnustavad Keskerakonnaga liitunud pereinimesed, keda Eesti rahvas tunneb ning austab: nelja lapse ema Liis Tappo-Treial, kolme lapse ema Diana Klas ja nii mõnedki teised. Siinsamas saalis istub ka Mailis Reps, kes on kogu rahvale nähtavalt ja täiesti loomulikult suutnud ühitada ministritöö emaks olekuga. Muide, Mailisel oli eile sünnipäev, õnne talle ja tema perele!

Emapalk on samm õiges suunas. Aga minu meelest paneb ta emad ebavõrdsesse olukorda. Ausalt öelda – see samm jääb ka liiga lühikeseks.

Meie nii lihtsalt rahule ei jää! Meie nõudmised on selged:

- Sünnitoetused viielt tuhandelt kümnele tuhandele kroonile;
- Lapsehooldustasu kolmesajalt kolmele tuhandele kroonile;
- Igale lapsele lasteaiakoht kodu lähedal;

Tugev toetus lasterikastele peredele algas Tallinnas ammu enne seda kui Toompeal emapalgani jõuti ja andis siin ka tulemusi. Tallinna rahvas, mis seni ainult kahanes, hakkas järsku kasvama ja seda vaatamata suurele väljarändele. Positiivne iive Tallinnas – see on meie linnavalitsuse märk.

Keskerakonna jätkuva püsimise noorte ja paljulapseliste perekondade toetamise kursil tagab just selliste inimeste kuuluvus Keskerakonna perepoliitika kujundajate hulka, nagu Eesti Lasterikaste Perede Liidu esimees, seitsme lapse isa Kalmer Hütt, kes on ka täna siin saalis.

Me peame Eesti Vabariigi jätma niisugusele järgmisele põlvkonnale, kellel on olnud ilus lapsepõlv. Mul on hea meel jätta see ka väga paljudele Keskerakonna lastele. Nii ülekantud kui ka otseses tähenduses.

Inimesed on küsinud, miks keskerakondlastele on plakati peal põsele tõmmatud sinimustvalged triibud. Mina näen selles trikolooris meie põsel Keskerakonna sünnimärki. Keskerakond sündis Rahvarindest, mille märk oli samuti sinimustvalge. Me oleme Rahvarinde lapsed, meie riik on Rahvarinde poolt taastatud.

Meie trikoloor on rahumeelse ja tsiviliseeritud rahvuspoliitikaga riigi sümbol.

IX Eesti iseseisvus, Eesti raudtee

Ka raudtee tagasitulek Eesti kätte on minu jaoks rahvuspoliitiline samm. Me taastasime selle kaudu osa oma rahvusliku majanduse iseseisvusest, sest suured infrastruktuurid peavadki olema riigi omad.

Vahepeal võõrastesse kätesse sattunud raudtee on jälle Eesti rahva raudtee.

See on tähtis nii rahvusvaheliselt kui ka regionaalpoliitiliselt. See on tähtis ka majandusideoloogia muutuse aspektist.

Riik näitab, et ta on taas õige peremees. Totaalse erastamise aeg on möödas. Me ostame tagasi majandusharud, mis on strateegilised ja kus turukonkurents ei toimi.

Võib isegi öelda, et ostame Eesti tagasi.

Eesti majanduse võtmesektorid on enamikus välisfirmade omanduses. Kuni toimib konkurents, nagu mobiilsideturul, pole midagi katki. Kui me aga näeme, et väliskapital on hõivanud monopoolse niši, on aeg sekkuda Eesti riigil ning majandada neis sektoreis ise üldistes huvides.

Muidugi on see vaevaline protsess. Ka talude päriseksostmine meie ärkamisaja algul, oli vaevaline. Kuid meie vaarid läksid sellele, sest mõistsid, et ainult neile kuuluvates taludes on nende perel ja Eesti rahval tulevik. Selle unistuse kehastuseks sai ja on Eesti riik. Oleme siis ka meie oma vaaride väärilised!

Meie ei häbene sinimustvalget oma põsel valimisplakatil. Seda mitte ka Eldar Efendijev Narvas, kuigi mõned meediategelased teda selles süüdistasid. Juba 1988. aastal oli toonane Narva muuseumi direktor Efendijev selles linnas esimene, kes uhkelt ja avalikult heiskas trikoloori. Täna, nagu toona, on see vapper mees koos meiega, koos meie paljude vaprate meeste ja naistega, keda seob üks eesmärk.

X Keskerakonna valimisvõit

Tänasel päeval ei ole meie jaoks küsimus selles, kas me 4. märtsil järjekordselt valimised võidame. Meie ei mõtle mitte ainult enda erakonna valimisvõidust, vaid Eesti rahva võidust nendel valimistel.

Nii nagu Eesti rahvas õigeks peab, nõnda ka läheb. Meie jaoks on olulisem, et rahvas mõistaks, milles seisneb nende valik ja otsus.

Eeldused valimisvõiduks loovad meie erakonna edukas tegevus nii tänases valitsuses kui kohalikul tasandil.

Ütlen suur aitäh kõikidele tänastele riigikogulastele, kes on kandnud meie võimuloleku peamist raskust. Palun Eesti Keskerakonna Riigikogu-saadikutel meie hulgas hetkeks püsti tõusta. Tehkem neile üks mehine aplaus, nad väärivad seda! Tänagem neid tehtud töö eest!

Me ei luba endile enesega rahulolu. Me ei taha ka valijatele sisendada, et Keskerakond saab enim hääli niikuinii. Mitte keegi ei võida „niikuinii” – ka meie mitte.

Meie esmane kohus ja ülesanne on järelejäänud nädalate jooksul igal kohtumisel valijatega selgitada, et iga valima tulija hääl Keskerakonna kandidaadi poolt on meile asendamatu.

Iga hääl Keskerakonna kasuks tähendab suuremaid palku, kõrgemaid pensione, uusi lasteaiakohti, lisaraha kohalikele teedele, paremat arstiabi.

XI Hooliv, toimiv riik

Meie julgeme inimestele silma vaadata. Keskerakond vaatab otsa Eesti inimestele ja küsib neilt – kuidas Teil läheb?

Ja me näeme Eesti inimeste silmis suuremat usku paremasse homsesse. Aga me näeme veel midagi. Me näeme Eesti inimeste silmis üha suuremat nõudlikkust oma riigi suhtes.

Inimesed ütlevad meile, me oleme pingutanud viisteist aastat – riik on meie nimel tõeliselt pingutanud ainult mõned viimased aastad ning selle on taganud Keskerakond.

Neil on õigus. Viimased aastad on Eestit väga põhjalikult muutnud.

Lausparempoolne ideoloogia, mis ütles inimestele “meie hoolitseme riigieelarve eest, inimesed vaadaku ise, kuidas hakkama saavad” – on asendunud järjest hoolivama riigiga ning seda on Keskerakond ellu viinud.

Ei õhukesele riigile, jah hoolivale riigile, jah toimivale riigile!

Me alustasime Tallinnast, kus me kaasasime inimesed otsustamisse ja hakkasime küsima nende arvamust. Me oleme ikka toetanud pensionäre nende igapäevases toimetulekus ja pakkunud neile lisatoetusi hinnatõusudega leevendamiseks. Me hakkasime ehitama uusi kodusid inimestele, kelle parempoolsete poliitika oli kodutuks jätnud.

Me viisime sama mõtteviisi riigi tasemele.

Eesti sai sellest jõudu juurde ja kokkuvõttes on sellest võitnud ka majandus.

Meie konkurendid Reformierakonnast tahavad inimesi veenda, et majanduskasv on ainuüksi nende saavutus.

Tegelikult on majanduskasv Eesti inimeste saavutus, milles Keskerakond on püüdnud neid aidata ja aidanud. Me oleme teinud kõik, et Eesti oleks riik, kus peale suurte ja säravate numbrite nähakse ka inimesi.

Me oleme 15 aastat seisnud Eesti rahva eest ja Eesti rahvas on 15 aastat toetanud meid. Me pole inimesi alt vedanud ja inimesed pole meid unustanud. Valimistel on edu saatnud ikka just Keskerakonda.

Me oleme võidelnud selle eest, et Eesti inimesed saaksid olla oma oleviku ja tuleviku peremehed!

XII Numbrid ja inimesed

Keskerakond on pakkunud välja oma selge nägemuse tervishoius, me oleme pakkunud välja töötava kava, kuidas tõsta inimeste palkasid ja pensione, meil on programmid hariduses ja kõigis teistes olulistes eluvaldkondades ja me tahame need viia Eesti inimeste ette, et nad saaksid meie kavatsustele anda oma hinnangu.

Probleeme on hakatud märkama ja neist rääkima. Paljud kiidavad nüüd meie ideid, kuid väidavad, et nad saaksid hakkama paremini. Meie küsime – kus nad siis varem olid?

Sel nädalal käis Reformierakond välja kolm pressiteadet penisonide tõstmise kohta, mis neil kavas olevat.

Eile teatasid nad oma kogunemisel, et pakuvad eakatele 15 krooni kõrgemat pensioni kui Keskerakond. Kõvad poisid, julgesid ikka lubada.

Seni seletasid nad, et pensionärid olevat kasutud, sest nad ei teeni riigile rikkust juurde.

Ega neil ka seekord peale pressiteadete pensionäridele suurt midagi pakkuda ei ole.

Aga nad vaatavad meie pealt ja püüavad järgi teha.

Armsad erakonnakaaslased, see on tegelikult ju hea olukord. Las nad teevad meid järgi. Mida rohkem inimesi liitub meiega, mida enam on neid, kes avaldavad toetust meie kavatsustele nüüd, seda kindlam on meie programmi ellu viimine.

Parempoolsuse kogu ideoloogia pudeneb tükkhaaval koost lahti. Ühe suurem on tung keskele. Meie ideoloogilise levialasse, kõige kvaliteetsemasse levialasse.

XIII Keskerakonna sõnum

Siit kõige olulisem. Mis on Keskerakonna sõnum nendel valimistel?

Meie sõnum on – Eesti on palju saavutanud, kuid sellest veel ei piisa, Eesti inimesed ootavad oma riigilt palju enam. Meie vastame nende ootustele, meil on selged sammud ette mõeldud, kuidas me Eesti elu kõigi Eesti inimeste jaoks saame paremaks muuta.

See on meie sõnum.

On põhjust rõõmustada selle üle, millega me oleme hakkama saanud. Kuid mida enam me saavutame, seda nõudlikumad me peame olema. Vaja on saavutada veel enam.

Inimesed ei taha ei õhukest riiki ega õhukest palka!

Ja kui Reformierakond väidab, et nemad annavad inimeste kätte rohkem raha, siis suhtume selle kriitiliselt. Ka meie oskame arvutada!

Nende algatusel langetati tulumaksu taas ühe protsendi võrra. Reformierakond räägib sellest kui „Suurest Võidust”. Tegelikkuses see tähendab täiendavalt vaid sada krooni inimese taskus.

Mis selle saja krooni eest saab kui meie tervishoid on samal ajal alarahastatud, pole piisavalt politseinikke ja päästeametnikke, kes meile häda korral appi tõttaksid? Pole korralikku haridust ega lastehoidu ning vahendeid selleks õhuke riik ei taga.

Vastuseks räägitakse eelarve ülelaekumisest, mida näevad ainult riigi raamatupidajad ning mis ei jõua inimesteni.

Selle sõnumi hoolivast ja toimivast riigist ning paremast palgast ja pensionist võtame siit kaasa ja kasutame järele jäänud poolteist kuud, et viia see sõnum iga Eesti inimeseni.

Teie, armsad kandidaadid ja erakonnakaaslased, olete need, kes selle sõnumi inimesteni peavad viima.

Me ütleme inimestele, et me mõistame nende tahet ning me kavatseme nende eest seista!

Ma usun, et kui me viime selle sõnumi inimesteni, kui me läkitame selle sõnumi rahva hulka, siis väljendub inimeste vastus valimiste päeval Keskerakonnale öeldavas jah-sõnas.

Siis oleme koos Eesti inimestega paremate palkade ja pensionite sõnumi läkitanud ka uuele Riigikogu koosseisule, uuele valitsusele, kellel ei jää muud üle kui käised üles käärida ja tööle asuda.

Asuda tööle, et viia ellu Eesti inimeste unistus veel paremini toime tulevast Eesti riigist ja veel paremini elavast Eesti rahvast.

XIV Valimistulle!

Armsad sõbrad, võitluskaaslased! Me läheme valimistulle. See väljend “valimistulle minema” on täiesti täpne, sest igaüks meist on kandideerimiseks nõusolekut andes avaldanud valmisolekut kaitsta Keskerakonna valimisprogrammis sõnastatud põhimõtteid ükskõik kui teravate või ükskõik kui madalate, ka isiklike kallaletungide kiuste. Me astume tule alla, tõmbame tule endi peale.

Keskerakonna poliitika ning selle elluviijad on läbi teinud rohkem tuleproove kui keegi teine Eesti avalikus elus. Kõik eelmised valimised on meid selles suhtes karastanud. See on meie tugevus, see on meie stabiilsus, mida valijad on ka vääriliselt hinnanud.

Eesti riigi rikkus peab jõudma iga inimeseni!

Jõudma iga inimeseni suuremate palkadena!
Parema arstiabina!
Parema haridusena!
Kõrgema pensionina!

Meis on jõudu see teoks teha!
Meis on see jõud! Meis on see usk! Meis on selleks valmisolek!
Jõudu meile!

Edgar Savisaar: Kaubaturgude dünaamika, kinnisvaramull ja Eesti majandus

2007-01-08T15:13:00.000+02:00

Allolev mõttearendus tuleneb jubejussi poolt minu eelmise postituse juurde jäetud kommentaarist:

“Tahtsin teada, et kas saaks kuidagi nii teha, et ma näiteks müün ühe asja maha, noh et siis saadud raha on nagu minu palk. Aga nii et siis selle saadud raha eest saaksin ma kallimalt endalt selle asja tagasi osta ja nii jälle uuesti, et tekkiks selline elav kaubaturg endaga.”

Kaubaturud on majanduses väärtuse loojateks igal juhul. Lihtsustatult käsitledes tuleneb see sellest, et kui näiteks metsaomanik Aafrikast hindab oma metsa ühel viisil ja metsa tarbija USA-st hindab seda teisel viisil, siis neil tekib võimalus omavahelise kaubavahetuse tulemusena mõlematel oma olukorda parandada.

Aafrika metsaomanik saab hulga tema jaoks hindamatuid USA dollareid ja USA-s paiknev metsaostja saab puidu odavalt kätte. Aafriklane on oma piirkonnas väga ostujõuline ja saab teha arukaid investeeringuid. Ameeriklane suudab tagada oma ettevõttele hea tootluse – kuna sai toorme odavalt.

Kui nüüd sellist kaubaturgu endaga läbi mängida, siis sisuliselt oleks vajalik tekitada enda isiksuse kahestumine.

Üks pool endast peab hindama müüdavat kaupa odavalt ja teine pool endast peab hindama kaupa kallilt – tehinguhind kujuneb kusagil vahepeal, et mõlemad pooled tunneksid ennast võitjatena. Isegi, kui selline psühholoogiline tasand on saavutatav, siis on veel vaja lahendada rahaline küsimus.

Kui tehingu hind iga järgmise tehinguga järjest kasvab, siis sisuliselt peab kaubavahetuses kaasatud oleva käibekapitali hulk ka pidevalt suurenema. Samas, kui aga osta enda käest ja müüa endale kaupa järelmaksu või pangalaenu peale, siis tegelikult ostja ei pea ju raha välja käima (pangalaenu korral) ja müüja ei pruugi reaalset raha saada (järelmaksu korral).

Ütleme, et iga järgmise tehingu maht on 10 % kõrgem ja kui tehinguid tehakse üks kord päevas, siis võivad nii ostja kui müüja ennast iga päev 10 % rikkamaks pidada: ostja investeerib iga tehinguga 10 % rohkem (ostetud vara on ju väärtus) ja müüja teenib raha iga tehinguga 10 % rohkem (sissetulek iga tehingu pealt kasvab).

Kuna üks pool endast on üle päeva müüja ja siis jälle üle päeva ostja, kuid samas teenib ta 10 % mõlema tehingu pealt, siis saab väita, et 10% on igapäevane teenistus.

Endaga kaubitsemine on hea näide. Sellisel viisil endaga tehinguid tehes võib ennast väga rikkaks kujutleda ja seda ka ise uskuma hakata. Sisuliselt tekitatakse majanduslik mull (mis vahest esineb aktsiaturgudel, vahest kinnisvaras ja mujal).

Kui nüüd see iseendaga kaubitseja peab vahelduseks poodi minema ja reaalselt endale süüa ostma, siis selgub, et rikkust nagu polekski (inimene on veetnud aega endaga tehinguid tehes, kuid tööl käinud ja palka saanud ei ole). Mull lõhkeb ja kaardimajake kukub kokku.

Eesti kinnisvaras ja Eesti majanduses laiemalt toimuv on mõnevõrra sarnane selle endaga kaubitsemise ideega. Kogu elanikkonna kohta ostame-müüme liiga suures koguses kinnisvara. Kuna meil endal piisavalt rikkust ei ole, siis laename raha Skandinaaviast.

Mida aktiivsemalt kinnisvaraga kaupleme, seda kõrgemaks lähevad hinnnad ja seda rikkamana ennast tunneme.

Kuid meie rikkus on kokkuleppeline meie endiga. Kui me mingil hetkel otsustame, et oleme kinnisvaraga kauplemisest tüdinenud ja millegi muuga tegelema hakkame, siis ei pruugi meie ülivõimas kinnisvara hindade tase püsida. Seega vajame midagi, mis meile reaalset väärtust toodab.

Sellepärast olemegi üha rohkemal määral päevakorda võtnud palkade tõstmise teema. Palgareform tagab inimestele reaalse sissetuleku, mitte kokkuleppelisel väärtusel põhineva näilise rikkuse (mida ka veel realiseeritakse läbi laenu).

Palgatõus saab aga põhineda paljukäsitletud teadmistemahukal majandusel. Kui me ekspordime väärtust ja riiki tuleb raha sisse, siis on see heaolu tõusu aluseks.

Seega, üldiselt ja muude tingimuste samaks jäädes, mida kaugemate punktide vahel kaubeldakse (Aafrika ja USA näide), seda suuremat lisandväärtust saadakse. Mida lähemas lähikonnas tehinguid tehakse, seda väiksem on reaalselt loodav väärtust (äärmuseks on endaga kauplemine).

Seega peame rõhuma ekspordile ja sellest tulenevale palkade kasvule.

Edgar Savisaar: Pilk majandusministri aknast

2007-01-04T16:23:00.000+02:00

Ärge nüüd kujutage ette, et ma kõhutan päevad läbi Harju tänaval Majandusministeeriumi akna peal, kõlgutan jalgu ja rihin pilguga teisel pool tänavat liuväljal ringi tuiskavaid inimesi. Aga niipalju aega mul ometi on, et pilk mõnikord tõepoolest nendel pidama jääb.

Isegi täna veel uisutavad, kuigi päev läbi on kas sadanud või olnud niisama niiske ilm.

Võidakse küsida, mis selles liuväljas nii erilist on? Mina saan küll aru, miks inimesed selle uisuväljaku heameelega vastu võtsid.

Seal olid varem vaid varemed. Küll kõigi poolt austatud ja valusate mälestustega seotud, aga ikkagi rusud.

See, et nendest varemetest kümnete aastate jooksul jagu ei saadud, linna mainele küll hästi mõjunud. Jüri Ratas ja tema team on head tööd teinud. Enam ei nõua keegi Harju tänava täisehitamist, sest nähakse – liuväli sobib ja küll sobib ka see haljasala, mis kevadel peaks rohetama lööma.

Mulle meeldiks, kui seal leiaksid koha Tallinna noored, samamoodi nagu nad on enesele sobivaks teinud Tartus raekoja taguse ala. Ülikooli ajal olen isegi kui palju tunde Tartus Pirogovi platsil veetnud ja saan ka nendest aru, kes seda siin Tallinnas teevad.

Tõsi, meie omal ajal kordasime Pirogovil peamiselt oma ladina keele õppetükke või rääkisime Romuluse aegseid anekdoote – loodan, et vähemalt mõnedki tänastest noortest teevad sedasama.

Muidugi sai Tartu ajal igasugu tükke tehtud. Aga see oli ammu – tänaseks olen oma sarved nii otseses kui ülekantud tähenduses ammu maha jooksnud. Ning vana Pirogovi kivikuju vaikib loodetavasti ka edaspidi sellest, mida ta on näinud.

Üldse mulle meeldib aknast välja vaadata. Ja vahel teisiti ei saagi. Näiteks Tallinna linnapeaks olles.

Vaade Vabaduse Väljakule on üks atraktiivsemaid Tallinna linnas. Ma ei taha sellega öelda, nagu näeks plats täna tore välja. Küll aga tuleb tunnistada, et see on üks elavamaid paiku kesklinnas, mitte lihtsalt üks järjekordne autode parkimisplats.

Kaks korda aastas, kevadel ja sügisel pidasid Tallinna üliõpilased seal oma tudengipäevi. Õige mitmel korral sai käidud neid esmalt all tervitamas ning seejärel marsitud koos nende rongkäiguga mööda Harju tänavat Raekoja platsini.

Siis läksin mina tagasi linnapea kabinetti ning vaatasin sealt ülevalt, kuidas rongkäik tagasi Vabaduse Väljakule jõudis ja peatselt õlletelkide vahele laiali hajus. Üks blond tüdruk, Meeli Lepson on tema nimi, ajas vanasti neid tudengipäevade asju. Ei tea, kas enam ajab.

Igal juhul korraldas ta asjad nii, et iga kord tuli avasõnade ütlemiseks kuhugi otsa sõna otseses mõttes ronida. Ei saa ütelda, et ma eriti kõrgeid kohti armastan, aga Meeli reipal eeskujul tuli needki trikid kaasa teha.

Ja siis mürtsusid need tudengid mul akna all veel mitu päeva.

Nii et aknast näeb kõiksugu huvitavaid asju. Aga igaüks peab oma aknataguse ise avastama. Mõni elabki oma tolmuses toas ja nina kaustadest kõrgemale ei tõsta. Kahju küll.

Sellest liuväljast on sedagi kasu, et vähemalt Harju tänaval ta lausa sunnib inimesi vahel aknast välja piiluma, kui õuest kära tuppa kostab. Tuleb kevad, sulab jää, aga siis jäävad vähemalt Krishna kuulutajad, kes järjekindlalt kord või paar päevas minu ja teiste akende alt kuljuste helinal läbi tuiskavad ja oma laulukesi laulavad.

Väga sümpaatsed kollastes-oranžides rüüdes noored, kes kellelegi liiga ei tee ega halba taha.

Hoidke neid ja üksteist!
Edgar Savisaar

Edgar Savisaar: Segaseks olete läinud või?

2007-01-03T18:54:00.000+02:00

Ma olen pikka aega kasutanud seda võimalust, et keegi minu abilistest kogub mulle saadetud küsimused kokku. Kunagi pole sellest probleemi olnud.

Kui keegi püüan nüri järjekindlusega väita, et mina pole mina, siis on see pigem tema isikupära. Mulle teeb see rohkem nalja.

Rohkem ma sel teemal diskuteerida ei soovi!

Parimate soovidega!
Edgar Savisaar

Edgar Savisaar: Jason Bourne 1 ja 2

2007-01-03T11:43:00.000+02:00

Head uut aastat kõigile!

Ma soovin kõigepealt tänada kõiki neid toredaid inimesi, kes on viimase kahe päeva jooksul minu Blogi külastanud!

Mind kunagi oma suusablogis sissesoolata tahtnud Pulleritsu kaunter näitab 41528, minu oma neli korda vähem, pisut üle 11 tuhande.

Kujutlen, kuis tema sportlasehing rõõmustab.
Aga eks aeg näitab, kes selle maratoni võidab!

Tõsi, kas mul on lugejaid tuhandeis või sadades – morjendab mind vähem. Loodan enam, et suudan inimestele nüüd ja edaspidi pakkuda huvitavat lugemist.

Tunnistan ausalt, ka mul on põnev, sest olukord on uudne. Ometi olen ma kogu oma täiskasvanud elu harjunud enda mõtteid kirjalikus vormis väljendama. Olen avaldanud mitu raamatut ja palju artikleid, kuid midagi selles Uues Meedias ning tema vahetuses on, mis võlub isegi mind – “vana kala”.

Ütlen veel ka seda, et olen tänulik iga siia jäetud kommentaari eest. Loen neid kindlasti.

Vastukajad, vastukajad…

Olen tänulik Siim Tellerile, kelle päeva viidete seas ma figureerisin ja Peeter Marvetile tema poleemiliste arvamuste eest.

Olgu öeldud, et tunnustan mõlemaid kui hinnatud spetsialiste oma valdkonnas.

Ma ei tahaks, et keegi võtaks liiga tõsiselt Telleri hüpoteesi, et “Keskerakond hakkab kampaania korras blogima”. Kuigi ma ei taha Tellerile ka vastu plõksida.

Vaata, Siim, isegi kui need on valimised, mis ajavad tõrksad parketikindralid poliitikute seast “urust välja”, rahva sekka. Kas pole seegi hea – pidades silmas, et me kõik soovime enam avatust ja vähem ümbernurgakäike Eesti poliitikas.

Kuidas mõõta, kes on teinud Eesti E-ühiskonna arengu heaks enam: E-riiki hooldavad ametkonnad või eksperdid nagu Teller ja Marvet - kes on mõlemad sõkalde vahelt teri noppides aidanud kujundada nõudlikku ja teadlikku e-kodanikkonda.

Ma vaatasin sooja südamega viimatinimetatut, kes peaaegu ihuüksinda Äripäeva tornmaja ees kõledas tuules meelt avaldas. Ju tal on soe süda.

See tuletas veelkord meelde – ka üks võib lahinguväljal sõdur olla. Seega, Peeter, ole sõdur edasi!

Me saame oma riiki jätkuvalt mugavamaks muuta ainult koostöös ja mitte vastandumises.

Seega, Mart Parvele, kes hüüdis, et loodetavasti järgnevad sõnadele teod – Mart, kirjuta oma ettepanekud memo vormis ja saada minu ministeeriumi ametlikule meiliaadressile. Arutame asja! Ma olen nõus, et kogu riigihangete süsteem peaks olema läbipaistvam (et mitte öelda “vähem hämar”), kuigi pole kindel, kas Sinu pakutu selle kindlasti tagaks. Aga ehk on ses algus peidus…

Ma ei hakka vaidlema nendega, kelle meelest “neil keskerakondlastel” pole internetti üldse asja. Ma pole kunagi osanud rumalusele vastuargumente leida.

Ma julgustaks ka teisi Eesti poliitikuid, mitte ainult keskerakondlasi, end enam “raffale avama”, nagu soovis minult minut.ee. Aga otseloomulikult!

Ma peaaegu ei tahakski viidata end Leheneegriks kutsuvale tegelasele. Mind ei pane imestama tema mürgised kommentaarid või siis see, kuidas ta Tallinna linnapeale jahti peab.

Mind paneb imestama, et tänases Eestis peab keegi veel vajalikuks end varjunime taha peita. Meis võiks tänaseks olla piisavalt kodanikujulgust, et oma arvamused oma nime all välja käia.

Ning, Indrek Martinile (vabandan, kui eksin nimega) – usu ikka, usku peab ikka olema. Need, keda Sa “penskariteks” kutsud, meie vanaemad ja vanaisad niisiis, õpivad arvuti ja interneti kasutamist muide ka linnaosade valitsuste juurde asutatud arvutiklassides.

Mõned sellised avasime suurema kärata ka ajal, mil ma olin Tallinna linnapea ning ma ei oleks nii külm ja südametu, et keelaks vanemale põlvele seda, mida peame vähemalt enda jaoks enesestmõistetavaks.

Oleksin mõistvam – saa vanaks ja vaatame kui lennult sa oma lapselaste mänguasju kasutama õpid.

Ma olen tänulik kõigi ülaltoodute ja mitmete teiste tähelepanekute eest. Aitasite minu blogile hoo sisse!

Jason Bourne

Loodetavasti leidsid kõik pühade ajal aega ka muuga tegeleda kui internetis hõljuda. Mina näiteks vaatasin DVD pealt veelkord üle mõlemad Jason Bourne’i filmid Matt Damoniga peaosas.

Soovitan soojalt kõigile!

Ma pole uut Bondi filmi veel näinud, aga küllap vaatan koos perekonna noorematega sellegi ära kui selle oma kodukinosse saan osta või laenutada. Pole viimasel ajal suurem kinoskäija.

Kuid Jason Bourne’ilt on meil mõndagi õppida. Esmalt seda, et enamikes olukordades on esimesena tarvis mõtelda - kiiresti, ladusalt ja täpselt. Õpiks selle ära need, kes internetis arvamust avaldada armastavad – küll oleks kõigil parem.

Parimate soovidega algavaks aastaks, peatse kuulmiseni!
Edgar Savisaar

Edgar Savisaar: Miks mulle ei meeldi poliitikast kirjutada?

2006-12-31T15:48:00.000+02:00

Lubasin Teile eelmise postituse lõpetuseks, et püüan kirjutada 2006. aasta suurematest õnnestumistest ja ämbritest. Täna aga tabasin end tõdemast: no kes sellest pühade ajal ikka lugeda tahab?!

Ja ega mul endal pole ka tuju, et aasta viimasel päeval hakata poliitikaotsi kokku tõmbama. Seega jäägu jutud poliitikast mõneks järgmiseks korraks.

Veetsime majandusministeeriumis ühel pärastlõunal aega, sirvides neid sadu jõulukaarte, mis mulle on sel aastal tulnud. Valisime mõned välja, et neid teistegagi jagada.

Kas siis sellepärast, et nad on huvitavad ja teistmoodi või siis natuke naljakad ja omamoodi. Armsad on nad kõik ühtemoodi, nagu kõik head soovid, mis tulevad südamest.

Jagan kõiki neid häid soove ka Teiega!

Ilusat algavat aastat!
Edgar Savisaar

Leedu Vabariigi transpordi- ja majandusministrilt kaart lennukite ning lumehelvestega:

Eesti Põlevkivi:

Hotellid Schlössle ja St. Petersbourg Tallinnas:

Jalgpalliklubi FC Levadia:

Tallinna Kopli Ametikoolilt:

Eesti Kaptenite Klubi president Erich Moik ja peasekretär Enn Kreem:

Tervitused Hiinamaalt:

Edgar Savisaar: Sõnavabadusest 21. sajandil

2006-12-28T15:02:00.001+02:00

Viis ja pool sajandit on tänaseks möödas ajast, mil Gutenberg leiutas trükipressi. Ideede levimise kiirus ajas ja ruumis muutus radikaalselt. 1775. aastal konstanteeritakse Prantsuse Akadeemia ees “iga kodanik trükikunsti vahendusel võib kõnelda kogu riigiga”.

Nüüd on Internet. Ja paljude meelest on avaliku arvamuse laegas lõplikult lahti, väravad avatud. Igaühel – nii võimukal kui äbaral on võimalik “kõnelda kogu riigiga”.

Või kas on?

Juba me näeme, kuidas siingi sfääris võtavad maad omad hierarhiad, ajavad juuri uued seadused, kerkivad esile omad oraatorid. Miljoneile on ja jääb vaid teoreetiline võimalus kõneleda miljonitega.

Mulle näidati hiljuti dokumenti, mis kirjeldas N-viisi, kuidas muuta oma kodulehekülg külastatavamaks. Enamik nendest “direktiividest” olid minu silmale sama keerulised kui trükikunsti peensused sadulsepale, aga nad olid väga ilmekad!

Juba ammu ostavad rikkad ettevõtted blogipidajaid kui hingi ülesse, et need kiidaksid nende tooteid. Turundajad kiidavad avalikes foorumites ja jututubades oma tooteid.

Popstaaride ja filmikompaniide heaks töötavad terved leegionid suhtekorraldus- ja turundusspetsialiste, kes mängivad kalli tunnihinna eest teiste omasugustega sissisõda. Kõik see pole mingi uudis.

Ma ei räägi Delfist ja teistest taolistest “katakombidest”.

Aga küsigem, paljud Eesti tänastest blogidest on loodud kuskil erakondade tagatubades ja palju neid valimiste ajal juurde luuakse?

Iga toimiv teaduslik leiutis – kui tahes üllastel ideaalidel ta on loodud – leiab rakendust temale täpselt vastupidistel kaalutlustel. Ka Internet ja “sõnavabadus kõigile” leiab ärakasutamist.

Lõpuks taandub kõik taas ja taas iga lugeja enda kriitilisele mõistusele.

Ma pole Interneti osas põrmugi nii umbusklik kui mõned on tahtnud mind kujutada. Tõsi, nagu paljudel minuealistel oli minulgi keerulisem arvuti kasutamise peensusi omandada.

Ja paar korda olen ma “Selle Pagana Kasti” tahtnud aknast välja visata küll, ainult allkõndijaist on kahju hakanud ja ma üldiselt püüan olla korralik kodanik ning mitte huligaanitseda.

Ma armastan endiselt hoida käes trükipressist värskelt välja lipsanud raamatut ja ei vahetaks seda tunnet kunagi sülearvuti ja online-raamatu vastu.

Mäletan Tallinna linnapeaks oleku ajast, kuidas peletasime linna asjaajamist paberkandjatelt erinevate E-lahenduste suunas ja saavutasime selles vallas teatud edu.

Pärast seda olen isegi skeptilisem selles osas kuivõrd siiralt on mitmed Eesti kõrged väliskülalised kiitnud E-valitsust, kus ma isegi istun.

Kui sa oled külaline, siis sa ikka ütled hea sõna, isegi kui sulle näidatakse sülearvuteid, mida sa pead pisut iseenesestmõistetavaks, - aga tuhka sellest.

Mul oleks natuke kummaline oma külalistele Hundisilmal näidata esimeste seas oma lauaarvutit ja kiita, kuidas ma sellega kirjutasin valmis oma enam kui 1000-leheküljelise raamatu. Ma annaks neile raamatu käes hoida.

Nagu vist ka ei näitaks skulptor oma külalistele ateljees esimese asjana tööriistu, vaid ikka skulptuure. Või kujutlte maalikunstnikku oma pintsleid uhkusega eksponeerimas, moekunstniku käärivalikut demonstreerimas.

Nagu Eestis ikka, vahendid ja eesmärgid võivad segamini minna. E-valitsus on tööriist, mille soovitud tulemus pole mitte moodne või mugav valitsemine valitsejate jaoks, vaid moodne ja mugav riik kodanike jaoks.

Mänguasjadest vaimustuda on muidugi nii poisilik.

Ma usun, et mõnele siiasattunule on esimeseks küsimuseks, “kas tõesti Savisaar ise?” Ma usun, et selle küsimuse klaarib ära esimene ajakirjanik, kes minu tagasihoidliku mõtteavalduse avastab, minu abilistele või pressiesindajatele helistab ning kinnitust küsib.

Jah, see olen mina.

Kas tegemist on “valimisteeelse trikiga” või mitte, seda näitab aeg – kas ma jätan peale valimisi siinsed jutud pooleli, nagu üks kunagine Tallinna linnapea või mitte.

Järgmisel korral püüan kirjutada sellest, mida mina pean lõppeva aasta suurimateks saavutusteks ning ka sellest, mis olid silmapaistavamad ämbrid. Säästmata värve ja närve.

Seniks soovin Teile kõigile ilusat aastavahetust ning edukat 2007 aastat!

Parimate soovidega!
Edgar Savisaar